Teine päev algas kerge vihmasabinaga. Tegelikult sadas veidi vihma peaaegu iga päev, välja arvatud laupäeval. Meie õnn.
Selleks päevaks oli meil kokku lepitud kokkusaamine Roy's restoranis, et see koht oma silmaga üle vaadata. Roy'sis pidi toimuma tseremooniajärgne pidu. Seega, tseremoonia (ma tahaks laulatus öelda, aga targemad teavad rääkida, et kui tegemist pole kirikliku paaripanemisega, siis peab ütlema tseremoonia) pidi toimuma Haiku Gardensis ja pidu pärast umbes poole tunni tee kaugusel Roy's. Kuuldavasti pidi tegemist olema eriti pikkade traditsioonide ja hea söögi poolest tuntud kohaga. Nii et usaldasin H-d, kui ta selle koha välja valis.
Jõudsime kohale veidi enne kokkulepitud aega ja veidi veel väljas ringi vaadata.
Juhataja Carmen võttis meid rõõmsalt vastu, panime paika laudade plaanid, vaatasime veel menüü ja tantsuplatsi (millele lõpuks kasutust ei leidnudki, sest enne sai lihtsalt aeg otsa!) üle. Kõik tundus korras olevat.
Õhtuks olid H emal meile juba plaanid valmis. Ta on üldse tohutu planeerija nagu veel samal õhtul välja tuli. Ta oli korraldanud meile õhtusöögi H venna ja tema naise Lynni pool, kus me pidime "kõik pulmadeks vajaliku läbi arutama". Nagu selgus, polnud tegemist lihtsalt väikse kokkusaamise, vaid suuremat sorti söömaajaga, kuhul oli kohale tulnud veel suur hulk H suguseltsi. Muidugi oli neid kõiki tore jälle näha. H vanatädi Mary kallistas mind oma viis minutit ja tema tütar Marylin, kellel oli kunagi eestlannast kursaõde, ei jõudnud kõiki oma tuttavaid eestlasi (kaks) ära kiita. Lynn oli meie pärast pool päeva köögis pliidi taga veetnud. Kõik tundusid meie peo üle siiralt rõõmu tundvat.
Ja siis hakkas viimasepeal planeerimine. Meie, kes me seni kõike väga tšillilt võtnud olime, saime ka nüüd endale tubli närvi sisse. Paberid-pastakad välja, kõik detailid täpselt paika. Kas tumesinised või lihtsalt sinised lilled, sinised või violetsed või valged kaunistused, lumivalge või kreemikas külalisteraamat, viis või kuus või seitse lauda, toidud, menüüd... ohjumal. Viisaastakuplaani paikapanek, millega oleks kindlasti ka rutem hakkama saanud, kestis oma südaööni. Muidugi olen H emale ja Lynnile abi eest väga tänulik, aga öösel koju sõites saime aru, et kerge stressi oli see järgmiseks päevadeks peale pannud küll.
Selleks päevaks oli meil kokku lepitud kokkusaamine Roy's restoranis, et see koht oma silmaga üle vaadata. Roy'sis pidi toimuma tseremooniajärgne pidu. Seega, tseremoonia (ma tahaks laulatus öelda, aga targemad teavad rääkida, et kui tegemist pole kirikliku paaripanemisega, siis peab ütlema tseremoonia) pidi toimuma Haiku Gardensis ja pidu pärast umbes poole tunni tee kaugusel Roy's. Kuuldavasti pidi tegemist olema eriti pikkade traditsioonide ja hea söögi poolest tuntud kohaga. Nii et usaldasin H-d, kui ta selle koha välja valis.
Jõudsime kohale veidi enne kokkulepitud aega ja veidi veel väljas ringi vaadata.
Juhataja Carmen võttis meid rõõmsalt vastu, panime paika laudade plaanid, vaatasime veel menüü ja tantsuplatsi (millele lõpuks kasutust ei leidnudki, sest enne sai lihtsalt aeg otsa!) üle. Kõik tundus korras olevat.
Õhtuks olid H emal meile juba plaanid valmis. Ta on üldse tohutu planeerija nagu veel samal õhtul välja tuli. Ta oli korraldanud meile õhtusöögi H venna ja tema naise Lynni pool, kus me pidime "kõik pulmadeks vajaliku läbi arutama". Nagu selgus, polnud tegemist lihtsalt väikse kokkusaamise, vaid suuremat sorti söömaajaga, kuhul oli kohale tulnud veel suur hulk H suguseltsi. Muidugi oli neid kõiki tore jälle näha. H vanatädi Mary kallistas mind oma viis minutit ja tema tütar Marylin, kellel oli kunagi eestlannast kursaõde, ei jõudnud kõiki oma tuttavaid eestlasi (kaks) ära kiita. Lynn oli meie pärast pool päeva köögis pliidi taga veetnud. Kõik tundusid meie peo üle siiralt rõõmu tundvat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar