Tere San Franciscost, kus täna on päikeseline ja harukordselt tuule- ja uduvaba päev!
Saabusime paar päeva tagasi Hawaiilt ning järgmise nädada veedame H õe pool Californias Dublinis. Olen totaalselt ära hellitatud Hawaii kaunite ilmade ja soojusega, nii et kui meid eile jahe ja vihmane ilm vastu võttis ning pikad püksid ja jope kotisügavusest välja sundis tirima, tekkis tahtmine ots ringi keerata ja O'Ahule tagasi sõita. Näed, kui pirtsakaks võib muutuda. Muidu oli California Eestiga võrreldes oh-kui-soe-ja-äge.
Mis ma siin San Franciscos siin täna teen? Olen juba mõnda aega jälginud ühe kihvti blogija ja kokaraamatute autori Diane Sanfilippo tegemisi. Dianelt ilmus just hiljuti uus Paleo kokaraamat. Täna oli raamatu esitlus, publik sai esitada küsimusi, endale raamatu osta ja muidugi autogrammi ka sisse saada. Kuna tegemist on tõsise telliskivi ja suureformaadilise teosega, siis ma seda ostma ei hakanud - võib-olla hiljem, kui siiamaale kolin. Aga raamatuesitlus oli vahva ja alati on tore oma silmaga näha neid inimesi, kelle tööd pikemat aega jälginud oled.
Teate, jama lugu on - ma ei saa enda telefonist mitte ühtegi pilti kätte. Lihtsalt mingit koostööd minu ja mu nutika vahel ei toimu. Tean, et päris mitmed teist ei jõua Hawaii muljeid ära oodata, aga piltideta blogi on ju igav. Kuid et kõike mitte ära unustada, hakkan vähemalt lugusid kirja panema. Äkki hr H oma tehnikataibuga suudab midagi välja mõelda ja siis saan pildid hiljem lisada. Ja mõned üksikud pidid on mul olemas sellest ajast, kui telefon veel töötas, nii et natuke saan siia ikka midagi postitada.
Niisiis, tagasi esimese päeva juurde.
Pärast seda kui H ema meid lennujaamas vastu oli võtnud ning H isa oma auto meie käsutusse andnud, kütsime kõigepealt sööma ja siis oma hotelli.
Ikka hoopis teine asi on kellegi kohalikuga enda jaoks uues linnas ringi käia. Turist ju läheb peatänavale ja restorani kohe selle ääres. Ostab oma nänni peatänava poest ja valib turismituuri esimeselt pakkujalt. Selles kõiges pole midagi halba, sest kust peakski turist neid pärleid teadma. Ise teen sageli samamoodi. Kohalik aga tunneb neid kõige mõnusamaid paiku, millest ükski Lonely Planet ei räägi. Õnneks oli mul üks selline kohalik kaasas. Esimene selline turisti silma alt varju jäävaid kohti, mida külastasime, oli Nico's Fishmarketi nimeline restoran. Okei, restoran on võib-olla liialdus - ütleme siis lihtsalt söögikoht. Siit algas mu kümnepäevane kaladieet! Tõepoolest, sööge kala ja muid mereande kui Hawaiil olete, muud kraami saab igal ajal igalt poolt mujalt ka. Praktiliselt restorani akna tagant Vaiksest ookeanist püütud mereelukaid aga mitte.
Üks asi häirib mind USAs ja jääb alati häirima, nagu on häirinud ka kõiki neid teisi eestlasi, kelle usateemalisi raamatuid ma lugenud olen - see tohutu plastkarbi-, papptopsi- ja kilekotimaania. Ja Hawaii lausa hiilgab selle poolest, märgatavalt uhkemalt kui California. Nii sõingi oma ülimaitsvalt spinati- krabisalatit plastkarbist ja plastkahvliga. Ohhjahh. Jõudsin selle teema üle järgmisel kümnel päeval piisavalt palju kobiseda, kuigi jah, eks ole ju naiivne loota, et sellest midagi muutub.
Ning siis hotelli.
Väsimus niitis hr H maha, aga kuna mina eriline päeval magaja pole, otsustasin selle aja enda lennust kanget tagumikku liigutades ära täita. Hotellis pidi ka jõusaal olema, mille otsustasin üle vaadata. Njah, see polnud just suurem asi, aga vähemalt sai hotell enda kaante vahele ja kodukale kirja panna, et neil selline pluss olemas on. Aga kuna olen veendunud, et vabandusi pole olemas, kui trenni tegemise soov olemas on, niisiis võtsingi oma loovuse ja kaks jõusaalivahendit - paari hantleid ja jooksulindi - kasutusse ja veetsin ühe higise pooltunni nende seltsis.
Loomulikult käisime esimese päeva õhtupoolikul Waikiki randa üle vaatamas. See on lihtsalt tõesti kõige kaunim rand, kus mina kunagi olnud olen. Puhas ja looduse poolest tõeliselt kena. Ilusamat nägin veel kusagil nädal aega hiljem Lanikais. Ja olgem ausad, randa jõudsin ma kokkuvõttes nende kümne päeva jooksul liiga harva. Mida lähemale suurele päevale, seda kiiremaks läks.
Saabusime paar päeva tagasi Hawaiilt ning järgmise nädada veedame H õe pool Californias Dublinis. Olen totaalselt ära hellitatud Hawaii kaunite ilmade ja soojusega, nii et kui meid eile jahe ja vihmane ilm vastu võttis ning pikad püksid ja jope kotisügavusest välja sundis tirima, tekkis tahtmine ots ringi keerata ja O'Ahule tagasi sõita. Näed, kui pirtsakaks võib muutuda. Muidu oli California Eestiga võrreldes oh-kui-soe-ja-äge.
Mis ma siin San Franciscos siin täna teen? Olen juba mõnda aega jälginud ühe kihvti blogija ja kokaraamatute autori Diane Sanfilippo tegemisi. Dianelt ilmus just hiljuti uus Paleo kokaraamat. Täna oli raamatu esitlus, publik sai esitada küsimusi, endale raamatu osta ja muidugi autogrammi ka sisse saada. Kuna tegemist on tõsise telliskivi ja suureformaadilise teosega, siis ma seda ostma ei hakanud - võib-olla hiljem, kui siiamaale kolin. Aga raamatuesitlus oli vahva ja alati on tore oma silmaga näha neid inimesi, kelle tööd pikemat aega jälginud oled.
Teate, jama lugu on - ma ei saa enda telefonist mitte ühtegi pilti kätte. Lihtsalt mingit koostööd minu ja mu nutika vahel ei toimu. Tean, et päris mitmed teist ei jõua Hawaii muljeid ära oodata, aga piltideta blogi on ju igav. Kuid et kõike mitte ära unustada, hakkan vähemalt lugusid kirja panema. Äkki hr H oma tehnikataibuga suudab midagi välja mõelda ja siis saan pildid hiljem lisada. Ja mõned üksikud pidid on mul olemas sellest ajast, kui telefon veel töötas, nii et natuke saan siia ikka midagi postitada.
Niisiis, tagasi esimese päeva juurde.
Pärast seda kui H ema meid lennujaamas vastu oli võtnud ning H isa oma auto meie käsutusse andnud, kütsime kõigepealt sööma ja siis oma hotelli.
Ikka hoopis teine asi on kellegi kohalikuga enda jaoks uues linnas ringi käia. Turist ju läheb peatänavale ja restorani kohe selle ääres. Ostab oma nänni peatänava poest ja valib turismituuri esimeselt pakkujalt. Selles kõiges pole midagi halba, sest kust peakski turist neid pärleid teadma. Ise teen sageli samamoodi. Kohalik aga tunneb neid kõige mõnusamaid paiku, millest ükski Lonely Planet ei räägi. Õnneks oli mul üks selline kohalik kaasas. Esimene selline turisti silma alt varju jäävaid kohti, mida külastasime, oli Nico's Fishmarketi nimeline restoran. Okei, restoran on võib-olla liialdus - ütleme siis lihtsalt söögikoht. Siit algas mu kümnepäevane kaladieet! Tõepoolest, sööge kala ja muid mereande kui Hawaiil olete, muud kraami saab igal ajal igalt poolt mujalt ka. Praktiliselt restorani akna tagant Vaiksest ookeanist püütud mereelukaid aga mitte.
Üks asi häirib mind USAs ja jääb alati häirima, nagu on häirinud ka kõiki neid teisi eestlasi, kelle usateemalisi raamatuid ma lugenud olen - see tohutu plastkarbi-, papptopsi- ja kilekotimaania. Ja Hawaii lausa hiilgab selle poolest, märgatavalt uhkemalt kui California. Nii sõingi oma ülimaitsvalt spinati- krabisalatit plastkarbist ja plastkahvliga. Ohhjahh. Jõudsin selle teema üle järgmisel kümnel päeval piisavalt palju kobiseda, kuigi jah, eks ole ju naiivne loota, et sellest midagi muutub.
Ning siis hotelli.
Väsimus niitis hr H maha, aga kuna mina eriline päeval magaja pole, otsustasin selle aja enda lennust kanget tagumikku liigutades ära täita. Hotellis pidi ka jõusaal olema, mille otsustasin üle vaadata. Njah, see polnud just suurem asi, aga vähemalt sai hotell enda kaante vahele ja kodukale kirja panna, et neil selline pluss olemas on. Aga kuna olen veendunud, et vabandusi pole olemas, kui trenni tegemise soov olemas on, niisiis võtsingi oma loovuse ja kaks jõusaalivahendit - paari hantleid ja jooksulindi - kasutusse ja veetsin ühe higise pooltunni nende seltsis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar