Täna on puhkepäev, sest CrossFitti ei ole ja väljas pole mul mingit tahtmist praegu treenida. Esiteks viib tuul mu minema ja teiseks on lihtsalt niii vastikult kõle. Päeva trenniks jäi hommikul äratuseks joostud 3,2 km ja oma kümme tuhat sammu kõndimist tööle, asju ajama, kohtumisele ja tagasi koju.
Viimased päevad, alates pulmi puudutava pommuudise teadasaamisest on olnud natuke närvilised. Kogu aeg on mingi sabin sees: kas ikka lubatakse piirist üle, mis siis, kui ei lubatagi; mida ma tagasi tulles teen, lähen Helsingisse või Tallinnasse, mis tööd ma tegema hakkan... Aga esmalt, jah: kas mul lubatakse oma jalg "kõikide võimaluste (oot, või oli see võimatuste??)" maale maha panna või ei.
Üleeile hakkasin lugema, mida doktor Google selle kohta arvab ehk kas inimestel on tõesti reaalselt nii juhtunud ja kas saan midagi teha, et tõenäosust iseenda (mängu)pulmas osaleda, suurendada.
Tuleb välja, et piiri peale on inimesi jäetud küll, sest nad pole suutnud tõestada, et neil on plaanis kodumaale tagasi minna. Mida siis teha? Jamast ei pruugi, aga võivad, välja aidata järgmised dokumendid:
- kehtiv tööleping kodumaal
- kehtiv üürileping kodumaal
- tagasisõidupilet
- mis tahes muud dokumendid, mis näitavad, et mul on olemasolev side kodumaaga.
Asusin tegutsema. Täna käisin bossi ja personalijuhi jutul, et paluda endale ingliskeelset koopiat mu töölepingust. Mu boss, nagu ka meie personalijuht, on alati väga toredad ja vastutulelikud olnud ning ka seekord olid nad valmis mind aitama. Lisaks sellele lubasid nad kirjutada paberi, mis selgesõnaliselt ütleb, et mul on puhkus sellel ja sellel perioodil (ajal, mil ma hea õnnestumise korral siis USAs olen) ning pärast seda, kuupäeval see, asun jälle tagasi oma tööülesandeid täitma. Personalijuht pakkus välja, et nad võivad selle dokumendi ka viies eksemplaris teha, et igal piirionul ikka oma oleks, sest teatavasti ameeriklased armastavad paberimajandust, ja et asi veelgi veenvam oleks, kõik dokustaadid lisaks pomo allkirjale veel pitseriga varustada. Super!
Teiseks palun teha ingliskeelse üürilepingu. Ka sellele üürileandja nimi alla.
Kolmandaks võtsin väljavõtte e-äriregistrist selle kohta, et mul on oma firma. Äkki ka see päästab midagi?
Neljandaks printisin väljavõtte kinnistu omamise kohta. Mul on ju Tartus pisike korter.
Viiendaks sai paberile lastud mu firma konto hetkeseis. Natuke seal ikka midagi on, mis näitab, et tegevus toimub.
Kuuendaks - otseloomulikult võtan kaasa tagasisõidupileti.
No peaks ju olema hästi varustatud? Kas ma olen hull ja reageerin üle? Või mis te arvate? Muidugi kui kuri piiriametnik ikka ei taha, siis ta mind üle piiri ei luba ka, olgu mu töö- ja üürilepingul kasvõi jumala allkiri all.
Kas trennist ka räägime? Peaks ju ikka meeldivama tooniga lõpetama.
Räägime, sest eile tegin ma väga vinge trenni, mis koosnes ainult ühest harjutusest: Turkish Get-Ups. Ma lingiks siia harjutuse kohta Youtube'i video, aga ausalt öeldes on kõik seal olemasolevad seda harjutust näitavad videod millegipärast koledad. Mitte tehniliselt, vaid muus mõttes: kas on võetud mingi meeletult suur sangpomm, milles pole muidu midagi halba, aga kui inimene seda harjutust esimest korda näeb, tekitab see sajakilone pomm kindlasti aukartust; teiseks, ma ei taha linkida siia harjutust, mida teeb palja ülakehaga kandiline higine kapp. See poleks ju minu stiil. Luban, et kui oma kaameramehe teiselt mandrilt kätte saan, tuleb siia ka üks Turkish Get-Upi video, sest see on lihtsalt nii tõhus harjutus.
Tegin 8-kilose hantliga skeemi järgi 10-8-6-4-2-4-6-8-10 kummalegi käele. Kokku sain 2x58 ehk 116 kordust.
Kuna käisin Pühajärve jõusaalis, siis enne kojutulekut lihtsalt pidin seda vaadet pildistama. Sügis on superkaunis, aga oi kui külm juba!
Viimased päevad, alates pulmi puudutava pommuudise teadasaamisest on olnud natuke närvilised. Kogu aeg on mingi sabin sees: kas ikka lubatakse piirist üle, mis siis, kui ei lubatagi; mida ma tagasi tulles teen, lähen Helsingisse või Tallinnasse, mis tööd ma tegema hakkan... Aga esmalt, jah: kas mul lubatakse oma jalg "kõikide võimaluste (oot, või oli see võimatuste??)" maale maha panna või ei.
Üleeile hakkasin lugema, mida doktor Google selle kohta arvab ehk kas inimestel on tõesti reaalselt nii juhtunud ja kas saan midagi teha, et tõenäosust iseenda (mängu)pulmas osaleda, suurendada.
Tuleb välja, et piiri peale on inimesi jäetud küll, sest nad pole suutnud tõestada, et neil on plaanis kodumaale tagasi minna. Mida siis teha? Jamast ei pruugi, aga võivad, välja aidata järgmised dokumendid:
- kehtiv tööleping kodumaal
- kehtiv üürileping kodumaal
- tagasisõidupilet
- mis tahes muud dokumendid, mis näitavad, et mul on olemasolev side kodumaaga.
Asusin tegutsema. Täna käisin bossi ja personalijuhi jutul, et paluda endale ingliskeelset koopiat mu töölepingust. Mu boss, nagu ka meie personalijuht, on alati väga toredad ja vastutulelikud olnud ning ka seekord olid nad valmis mind aitama. Lisaks sellele lubasid nad kirjutada paberi, mis selgesõnaliselt ütleb, et mul on puhkus sellel ja sellel perioodil (ajal, mil ma hea õnnestumise korral siis USAs olen) ning pärast seda, kuupäeval see, asun jälle tagasi oma tööülesandeid täitma. Personalijuht pakkus välja, et nad võivad selle dokumendi ka viies eksemplaris teha, et igal piirionul ikka oma oleks, sest teatavasti ameeriklased armastavad paberimajandust, ja et asi veelgi veenvam oleks, kõik dokustaadid lisaks pomo allkirjale veel pitseriga varustada. Super!
Teiseks palun teha ingliskeelse üürilepingu. Ka sellele üürileandja nimi alla.
Kolmandaks võtsin väljavõtte e-äriregistrist selle kohta, et mul on oma firma. Äkki ka see päästab midagi?
Neljandaks printisin väljavõtte kinnistu omamise kohta. Mul on ju Tartus pisike korter.
Viiendaks sai paberile lastud mu firma konto hetkeseis. Natuke seal ikka midagi on, mis näitab, et tegevus toimub.
Kuuendaks - otseloomulikult võtan kaasa tagasisõidupileti.
No peaks ju olema hästi varustatud? Kas ma olen hull ja reageerin üle? Või mis te arvate? Muidugi kui kuri piiriametnik ikka ei taha, siis ta mind üle piiri ei luba ka, olgu mu töö- ja üürilepingul kasvõi jumala allkiri all.
Kas trennist ka räägime? Peaks ju ikka meeldivama tooniga lõpetama.
Räägime, sest eile tegin ma väga vinge trenni, mis koosnes ainult ühest harjutusest: Turkish Get-Ups. Ma lingiks siia harjutuse kohta Youtube'i video, aga ausalt öeldes on kõik seal olemasolevad seda harjutust näitavad videod millegipärast koledad. Mitte tehniliselt, vaid muus mõttes: kas on võetud mingi meeletult suur sangpomm, milles pole muidu midagi halba, aga kui inimene seda harjutust esimest korda näeb, tekitab see sajakilone pomm kindlasti aukartust; teiseks, ma ei taha linkida siia harjutust, mida teeb palja ülakehaga kandiline higine kapp. See poleks ju minu stiil. Luban, et kui oma kaameramehe teiselt mandrilt kätte saan, tuleb siia ka üks Turkish Get-Upi video, sest see on lihtsalt nii tõhus harjutus.
Tegin 8-kilose hantliga skeemi järgi 10-8-6-4-2-4-6-8-10 kummalegi käele. Kokku sain 2x58 ehk 116 kordust.
Kuna käisin Pühajärve jõusaalis, siis enne kojutulekut lihtsalt pidin seda vaadet pildistama. Sügis on superkaunis, aga oi kui külm juba!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar