.. on lood tiba kehvasti.
Eile sain teada, et USA seadused ei luba meil abielluda, kui elamisloa ehk green cardi taotlust pole veel rahuldatud. Ja seda pole juhtunud. Me ei tohi abielluda.
Kui seda eile kuulsin, pidin pikali kukkuma. Okei, ma olin just ärganud ja voodis, nii et kukkuda ma ei saanud, aga põhimõtteliselt. Ametlikku abiellumist 25.10.2014 ei toimu, Kimurat must sel päeval ei saa.
Kõik see selgus, kui Hugh hakkas puhtjuhuslikult uurima, ega mu elamisloa puudumine abiellumist takista. Meilegi ootamatult tuli välja, et takistabki. Shit. Holy shit.
Meie andsime sisse green cardi ehk elamisloa taotluse. Selgus, et selle saamisega võib minna umbkaudu märtsi lõpuni. Mida me ei teadnud, oli see, et oleks pidanud taotlema fiance viisat, mille oleks saanud umbes kahe nädalaga. Elamisloa taotlust aga tagasi võtta ja selle asemel fiance viisa taotlust esitada ei saa.
Kui elamisluba või fiancee viisat olemas pole, abielluda ei saa.
Niisiis, plaan B: lähen järgmisel pühapäeval USAsse, teeme ikkkagi laulatuse, kuigi päriselt, seaduse silmis me ei abiellu, ja peo teeme ka. Põhimõtteliselt, kui tavaliselt on nn registreerimine ja pidu, siis meil on teises järjekorras: esmalt pidu ja registreerimine tuleb siis kui tuleb. Võimalik, et Eestis.
Aga siin on üks suur aga. Sellal, kui mu elamisloa taotlust käsitletakse, on soovitatav, et ma ei oleks USAs. See tähendab ühtlasi seda, et piiril on õigus mind järgmisel pühapäeval mitte maale siseneda lasta.
Ma kordan ennast, aga mis parata, holy shit it is.
Iseenesest ei riku ma ühtegi seadust, kui USAsse sisenen. Aga kui mõni ametnik kahtlustab, et kuna mul on elamisloa taotlus sisse antud, kavatsen ma äkki seal salaja abielluda ja sinna päriseks jääda, siis ta ei pea mind riiki sisse lubama. Võimalus olevat väike, aga siiski olemas. Enamasti pommitakse nn "kahtlastest" maadest pärit inimesi, põgenikke.. Eesti selles kahtlaste listis pole, aga ei või iial teada.
Niisiis pole mul praegu muud teha kui loota, et järgmisel pühapäeval edukalt piiri ületan. Kui ei, peetakse pidu ilma pruudita.
Sellega jama ei lõpe. Kuna ma ei või elada USAs kuni elamisloa saamiseni, pean ma sealt pärast "pulmi" tagasi tulema. Niipalju siis mu plaanidest Californiasse jääda. Mul pole halli aimugi, mis ma edasi teen. Üks variant oleks jääda Eestisse, aga siin on ka mõned agad, peamiselt tööga seotud - ma ei suuda leida seda, mida ma tegelikult teha tahan. Ma ei taha ainult õpetada. Tean, et sel juhul olen juba kuu aja pärast stressis ja hull valmis. Sügavaim austus kõigi õpetajate vastu, ma ei tea, kuidas te seda teete. Tahaksin kas tõlkida või mis veel parem, mida ma tõesti sooviks, alustada oma treeneritööga, aga neid kohti on Eestis tikutulega otsida.
Teine variant on minna Soome ja proovida seal tööd leida. Soomes töötamine on igal juhul kasulikum kui Eestis, iseasi, kas seal tööd leian... Kuid puhtjuhuslikult avanes võimalus üürida suhteliselt soodsa hinnaga tuba Helsingis, Amanda juures. Kas ma peaks võtma riski ja minema, teades, et kui ma tööd ei leia, on Soomes palju raskem hakkama saada kui Eestis? Samas, kui ma töö leian, siis elan seal kindlasti paremini, ja tõenäosus treenerina töö saada, või vähemalt spordiga seotud ala leida, on märgatavalt suurem kui Eestis.
Õnneks on tulevane abikaasa (jah, millaliganes see seaduslikuks abikaasaks saamine juhtuma peaks) nõus minu juurde tulema, olenemata riigist ja isegi siis, kui see on vaid 90 päevaks, sest seadus kauemaks ei luba. Kas pole nõme, et mingi seadus otsustab selle üle, kus inimesed elada võivad, üksi, koos või kasvõi kommuunis? Maailm on kellegi oma või??
Minu jaoks on see ainuvõimalik variant, et ta siia tuleb, olgu siis Soome või Eesti. Niimoodi visiitelu jätkata, teadmata, kui kaua järgmise kohumiseni on, on ajuvaba.
Nagu arvata võite, on praegu väga nüri, kurb ja nutune aeg. Kõik need uudised ja otsustamised nõuavad palju mõtlemist, kaalumist ja kalkuleerimist.
Aga see pole maailma lõpp - saame hakkama. Kuidagi ikka.
Cheers.
Eile sain teada, et USA seadused ei luba meil abielluda, kui elamisloa ehk green cardi taotlust pole veel rahuldatud. Ja seda pole juhtunud. Me ei tohi abielluda.
Kui seda eile kuulsin, pidin pikali kukkuma. Okei, ma olin just ärganud ja voodis, nii et kukkuda ma ei saanud, aga põhimõtteliselt. Ametlikku abiellumist 25.10.2014 ei toimu, Kimurat must sel päeval ei saa.
Kõik see selgus, kui Hugh hakkas puhtjuhuslikult uurima, ega mu elamisloa puudumine abiellumist takista. Meilegi ootamatult tuli välja, et takistabki. Shit. Holy shit.
Meie andsime sisse green cardi ehk elamisloa taotluse. Selgus, et selle saamisega võib minna umbkaudu märtsi lõpuni. Mida me ei teadnud, oli see, et oleks pidanud taotlema fiance viisat, mille oleks saanud umbes kahe nädalaga. Elamisloa taotlust aga tagasi võtta ja selle asemel fiance viisa taotlust esitada ei saa.
Kui elamisluba või fiancee viisat olemas pole, abielluda ei saa.
Niisiis, plaan B: lähen järgmisel pühapäeval USAsse, teeme ikkkagi laulatuse, kuigi päriselt, seaduse silmis me ei abiellu, ja peo teeme ka. Põhimõtteliselt, kui tavaliselt on nn registreerimine ja pidu, siis meil on teises järjekorras: esmalt pidu ja registreerimine tuleb siis kui tuleb. Võimalik, et Eestis.
Aga siin on üks suur aga. Sellal, kui mu elamisloa taotlust käsitletakse, on soovitatav, et ma ei oleks USAs. See tähendab ühtlasi seda, et piiril on õigus mind järgmisel pühapäeval mitte maale siseneda lasta.
Ma kordan ennast, aga mis parata, holy shit it is.
Iseenesest ei riku ma ühtegi seadust, kui USAsse sisenen. Aga kui mõni ametnik kahtlustab, et kuna mul on elamisloa taotlus sisse antud, kavatsen ma äkki seal salaja abielluda ja sinna päriseks jääda, siis ta ei pea mind riiki sisse lubama. Võimalus olevat väike, aga siiski olemas. Enamasti pommitakse nn "kahtlastest" maadest pärit inimesi, põgenikke.. Eesti selles kahtlaste listis pole, aga ei või iial teada.
Niisiis pole mul praegu muud teha kui loota, et järgmisel pühapäeval edukalt piiri ületan. Kui ei, peetakse pidu ilma pruudita.
Sellega jama ei lõpe. Kuna ma ei või elada USAs kuni elamisloa saamiseni, pean ma sealt pärast "pulmi" tagasi tulema. Niipalju siis mu plaanidest Californiasse jääda. Mul pole halli aimugi, mis ma edasi teen. Üks variant oleks jääda Eestisse, aga siin on ka mõned agad, peamiselt tööga seotud - ma ei suuda leida seda, mida ma tegelikult teha tahan. Ma ei taha ainult õpetada. Tean, et sel juhul olen juba kuu aja pärast stressis ja hull valmis. Sügavaim austus kõigi õpetajate vastu, ma ei tea, kuidas te seda teete. Tahaksin kas tõlkida või mis veel parem, mida ma tõesti sooviks, alustada oma treeneritööga, aga neid kohti on Eestis tikutulega otsida.
Teine variant on minna Soome ja proovida seal tööd leida. Soomes töötamine on igal juhul kasulikum kui Eestis, iseasi, kas seal tööd leian... Kuid puhtjuhuslikult avanes võimalus üürida suhteliselt soodsa hinnaga tuba Helsingis, Amanda juures. Kas ma peaks võtma riski ja minema, teades, et kui ma tööd ei leia, on Soomes palju raskem hakkama saada kui Eestis? Samas, kui ma töö leian, siis elan seal kindlasti paremini, ja tõenäosus treenerina töö saada, või vähemalt spordiga seotud ala leida, on märgatavalt suurem kui Eestis.
Õnneks on tulevane abikaasa (jah, millaliganes see seaduslikuks abikaasaks saamine juhtuma peaks) nõus minu juurde tulema, olenemata riigist ja isegi siis, kui see on vaid 90 päevaks, sest seadus kauemaks ei luba. Kas pole nõme, et mingi seadus otsustab selle üle, kus inimesed elada võivad, üksi, koos või kasvõi kommuunis? Maailm on kellegi oma või??
Minu jaoks on see ainuvõimalik variant, et ta siia tuleb, olgu siis Soome või Eesti. Niimoodi visiitelu jätkata, teadmata, kui kaua järgmise kohumiseni on, on ajuvaba.
Nagu arvata võite, on praegu väga nüri, kurb ja nutune aeg. Kõik need uudised ja otsustamised nõuavad palju mõtlemist, kaalumist ja kalkuleerimist.
Aga see pole maailma lõpp - saame hakkama. Kuidagi ikka.
Cheers.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar