Täna saab täis Heidi algatatud väljakutse: kirjutada blogi iga päev sajal päeval järjest. Alguses tundus sada päeva hullumeelselt palju, aga väljakutsete eesmärk ongi ennast mugavustsoonist välja tirida ja midagi ebatavalist teha. Kuigi päris igal päeval ma ei postitanud, suutsin siiski enamvähem korralikult järje peal püsida. Mõtteid saja päeva blogimise kohta kirjutan natuke hiljem.
Suur aitäh teile, kes te pärast mu eilset postitust FB vahendusel või päriselus hea sõna ütlesid ja mõttes kaasa elasid. Loodame, et kõik läheb hästi. Võite kindlad olla, et (juhul) kui 13.oktoobril ikkagi kõikideimedemaale Ameerikasse lubatakse, tulen sellest niipea kui võimalik siia hõiskama. Kui ei lubata... okei, ei mõtle nii.
Tänase sajanda blogipäevaga läks hästi kokku veel üks number sajaga seotud väljakutse. Jälgin 12minuteahtlete blogi, kus Krista kutsub lugejaid üles iga kuu esimesel pühapäeval 100 burpeed tegema. Otsustasin, et osalen. Nagu arvata võite, pole 100 burpeed järjest teha mingi lapsemäng. Maa oli öisest sajust märg ja loomulikult mina ka pärast seda murul püherdamist. Aga ära tegin! ajaks 7.45.
Pärast seda tegin ennast korda, pakkisin hunniku asju, mida ma enam ei kanna või ei vaja ja läksin Telliskivi kirbukale bisnest tegema. Maha ärisin ehk veidi alla poole kaasavõetud kraamist. Huvitav oli jälgida, mis esemed kõige rohkem tähelepanu tõmbasid: kirjud riided. Mille poole vaid harva vaadati, olid mustad ja hallid asjad. Mõned esemed, mille ma arvasin kiiresti kaubaks minevat, isegi ei huvitanud kedagi. Teised, millest ma ise midagi väga arvata ei osanud, läksid jälle kiiresti. Ma pole just eriti osav aimama, mis inimestele peale võiks minna.
Selleks, et keegi su asju tahaks, tuleb hinnad kirbukal tegelikult väga madalad hoida. Kedagi ei huvita, et oled seda täiesti korralikku kleiti ainult puu peal hoidnud, viis eurot on liig. Kokkuvõttes jäin küll plussi (koha eest pidi kümme eurot maksma), aga kui mul ajaga kitsas oleks, poleks see vaeva ära tasunud. Neli tundi ja suhteliselt väike kasu.
Selline minu laupäev siis oligi. Homme lähen paariks päevaks lõunasse.
Suur aitäh teile, kes te pärast mu eilset postitust FB vahendusel või päriselus hea sõna ütlesid ja mõttes kaasa elasid. Loodame, et kõik läheb hästi. Võite kindlad olla, et (juhul) kui 13.oktoobril ikkagi kõikideimedemaale Ameerikasse lubatakse, tulen sellest niipea kui võimalik siia hõiskama. Kui ei lubata... okei, ei mõtle nii.
Tänase sajanda blogipäevaga läks hästi kokku veel üks number sajaga seotud väljakutse. Jälgin 12minuteahtlete blogi, kus Krista kutsub lugejaid üles iga kuu esimesel pühapäeval 100 burpeed tegema. Otsustasin, et osalen. Nagu arvata võite, pole 100 burpeed järjest teha mingi lapsemäng. Maa oli öisest sajust märg ja loomulikult mina ka pärast seda murul püherdamist. Aga ära tegin! ajaks 7.45.
Pärast seda tegin ennast korda, pakkisin hunniku asju, mida ma enam ei kanna või ei vaja ja läksin Telliskivi kirbukale bisnest tegema. Maha ärisin ehk veidi alla poole kaasavõetud kraamist. Huvitav oli jälgida, mis esemed kõige rohkem tähelepanu tõmbasid: kirjud riided. Mille poole vaid harva vaadati, olid mustad ja hallid asjad. Mõned esemed, mille ma arvasin kiiresti kaubaks minevat, isegi ei huvitanud kedagi. Teised, millest ma ise midagi väga arvata ei osanud, läksid jälle kiiresti. Ma pole just eriti osav aimama, mis inimestele peale võiks minna.
Selleks, et keegi su asju tahaks, tuleb hinnad kirbukal tegelikult väga madalad hoida. Kedagi ei huvita, et oled seda täiesti korralikku kleiti ainult puu peal hoidnud, viis eurot on liig. Kokkuvõttes jäin küll plussi (koha eest pidi kümme eurot maksma), aga kui mul ajaga kitsas oleks, poleks see vaeva ära tasunud. Neli tundi ja suhteliselt väike kasu.
Selline minu laupäev siis oligi. Homme lähen paariks päevaks lõunasse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar