Nüüdseks oleme oma rahuliku Berkeley elu juures tagasi. Tervis jälle korras - nädalavahetuse hädadest on alles veel ainult villis varbad, mis ei lase mul mingeid jalanõusid kanda. Jah, õudne lugu on, ma polegi jooksma saanud, sest tosse lihtsalt ei saa jalga panna! Niisama jõuharjutusi olen ikka veidi teinud.
Täna hommikul oli mul vaja umbes kolmekilomeetrine tee ette võtta, et siinse tuttava käest ratas laenuks saada. Kõndisingi tema juurde paljajalu, plätud moe pärast näpu otsas. Mis hädaga teed - villid on nii valusad, et varbavaheplätudega saab kuidagimoodi veel käidud, aga kinnised jalanõud ei tule hetkel kõne allagi. Kui paljajalu siis paljajalu. Nagu mulle üks pangateller siin kunagi ütles: ära muretse, ükskõik kui imelikult sa ennast ka ei tunneks, Berkeleys on alati keegi, kes on sinust mitu korda kummalisem - ja ega ma ei muretsegi.
Tee peal märkasin, et sidrunihooaeg on käimas, puid on päris paljudes hoovides ja põhimõtteliselt võib lihtsalt käe välja sirutada ja endale paar vilja endale kaasa korjata, kui tahtmist peaks olema.
Ja päris rukkililled on siin ka olemas. Muidu nagu meie omad, aga natuke peenemad ja kiduramad.
Kuna me elame kesklinnast eemal ja sinna jõudmine võtab kusagil 45 minutit aega, siis on mul väga hea meel, et Sirpa oli nõus mulle nädalaks ajaks oma ratast laenama. Sest see, kuidas me eile Hugh'ga linna läksime, võis päris koomiline välja paista. Mina võtsin tema ratta ja tema oma rula, aga kuna tee kesklinna on kergelt ülesmäge, siis kõikidele füüsikaseadustele vastavalt ei tahtnud see rula mitte väga kergelt ülesmäge minna. Seega haaras Hugh mu rattasadulast kinni, ise rulal seistes, ja mina rassisin nagu koormaeesel kunagi, Hugh'd järel vedades. Päris väsitav ettevõtmine oli, aga täitsa lõbus ja liikumiskiirus siiski veidi kõrgem kui jala käies.
Lõpuks kohale jõudes sõime lõunat ja tegime netikohvikus päris mitu tundi tööd. Tegelen praegu ühe suhteliselt mahuka ja tuimestava sõnaklasside analüüsimise tööga. Tegin päris mitu pausi ja käisin õues kõndimas. Siin on päike lihtsalt kogu aeg väljas! Tõeline suvi. Sorri, kodused!
Õhtul tahtsin käia Yoga To The People's joogatrennis, nagu mul juba tükk aega plaanis oli. Teadsin, et see pidi algama kell 19, seega olin veerand tundi enne trenni kenasti saali ukse taga.
Ukse vahelt sisse piiludes aga nägin, et trenn on täies hoos. Milles asi, olin ju isegi varem kohal? Siis tuli õpetaja uksele ja selgus, et kella seitsmene trenn on nende teises klubis, paar maja edasi. Läksin siis sinna.
Uksel selgus, et see on hot yoga klubi. Ma polnud kuuma joogat kunagi proovinud, aga kui välja olin juba tulnud, siis muidugi läksin. Ütleme nii, et kuum jooga on mulle tuttavast vinyasast ikkagi väga erinev ja vähemalt esimene kord ei suutnud minus suurt vaimustust tekitada. Õpetaja ütles kohe, et esimest korda käijatel peaks olema peaeesmärgiks kõik 60 minutit saalist väljumata vastu pidada, pause võib muidugi võtta. Sellega sain hakkama.
Kuum oli saalis juba sisse minnes, aga veel kuumemaks läks. Trenn ise polnud füüsiliselt väga raske, aga temperaturi tõttu voolas higi ikka ojadena. Kui mati peal poleks rätikut olnud, oleks ma sellel pidevalt liugu lasknud ja oma meeldiva higi sees ujunud. Riided olid täiesti läbimärjad. Kõige huvitavam oli veel see, et pärast trenni selgus, et klubis polnud dušši, aga mina pidin pärast joogat Hugh ja ta sõbra Edwiniga kokku saama. Kindlasti jätsin ma viimasele endast suurepärase esmamulje, ilmudes kohale kleepuvate juuste ja higise näoga. Mis teha. Meenutasin jälle, et Berkeleys on alati keegi veel kummalisem kui mina. Tegelikult panin ma seda siin juba varem tähele, et neid, kes pärast trenni spordiklubi duširuumis (kui selline asi olemas on) pesemas käivad, on päris vähe - minnakse kas kodus duši alla või paljudele pole probleemiks veel pärast trenni neljaks tunniks loengule minna ja siis alles kunagi õhtul poe ja sõprade kaudu koju jõudnuna trennihigi maha pesta.
Vähemalt ei jooksnud Edwin mind nähes minema, nii et ehk polnud asi nii hull.
Õhtune kojusõit oli meil aga veidi kiirem kui hommikune linnatulek - seekord istusime mõlemad ratta peal - mina ratta sadulal ja Hugh väntas, rula oli kaenlas. Reisikindlustust tehes olin küll märkinud, et ei kavatse reisil ekstreemsporti harrastada, aga see rattasõit läks nüüd küll sinna rubriiki. Õnneks midagi ei juhtunud.
Muust spordist rääkides - jah, oma hädiste varvaste tõttu pole ma saanud ei pikemale jooksule ega Crossfitti. Samal põhjusel pole ma ka kuigi põhjalikku kingašopingut ette võtnud, sest midagi ei saa jalga panna.
Eile aga käisime koos õpilane H'ga lähedaloleval muruväljakul niisama erinevaid harjutusi tegemas.
Päikese käes ja paljajalu muru peal on lausa rõõm burpeesid, kätekõverdusi ja kükke teha. Kordasin sama täna hommikul. Loodetavasti saan varsti ikkagi tossud ka jalga panna ja mõne pikema jooksu teha ning nädalavahetusel matkama minna, nagu meil plaan oli.
Olge mõnusad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar