Päev 66: Perega hängimas

Pulmajärgne päev oli tegevust täis. Hommikul sõitsime Mountain Viewst tagasi Palo Altosse, et Hugh sugulastega, keda oli kokku üle kahekümne, koos hommikust süüa. 

Söögilaua peateemaks oli Napa maakonnas toimunud maavärin, mida ka osa meie inimestest tundnud oli - kellel kilisesid veeklaasid laual, kes ärkas raputava voodi tõttu. Kõike suurema paanika osaliseks sai Hugh ema Judith, kes ärkas selle peale, et abikaasal olevat öösel jube haigushoog peale tulnud, olevat teine nii kõvasti rappunud ja tõmmelnud :D Kusjuures isa oli ise kogu oma "haigushoo" aja õndsat und maganud. Hugh ema ei teadnud kuni hommikusöögini, et tegelikult oli öösel maavärin ja Hideot ei ole tõepoolest vaja haiglasse kontrolli viia. Meile kõigile tundus see muidugi koomiline, aga usun, et tal võis päris paanikaosakond olla, eks Hugh isal ole juba vanust ka, nii et ega see hirm ehk niisama põhjendamatu polnudki. Ning see maavärin oli viimase 25 aasta tugevaim siin kandis, seega polnudki päris naljaasi. Kuidas meie selle sõna otseses mõttes maha magasime, ma küll ei tea.

Hommikusöök venis rohkem kui kahe tunni pikkuseks jutustamiseks. Mina olin ärganud valutava kurguga ja tundsin, kuidas olemine järjest kehvamaks läheb. Nii oli mul aeg-ajalt ikka päris raske jutuga kaasas püsida, suurema osa ajast lihtsalt istusin ja kuulasin ning püüdsin aru saada, mis teema käsil on. Kuigi kõik olid väga kenad ja head ja hoolitsevad, olid need paar tundi päris rasked, sest tundsin, kuidas lisaks kõigel hakkab mul ka palavik tekkima. Niisiis palusin Hugh'd, et võiksime apteegis käia, sest terve päev famiglia seltsis oli veel ees ja ma ei tahtnud pilti päriselt taskusse panna. 

Pärast TheraFlud läks olemine veidi paremaks. Hugh teilne õde Margot pakkus välja, et võiksime San Franciscosse Exploratoriumi minna. Ma polnud San Franciscosse seekord veel jõudnudki ning Exploratoriums polnud kunagi käinud, seega olin muidugi nõus. Ja citysse (nagu SF-d kutsutakse) jõuda oli nii hea!! Nii tuttav ja mõnus, nagu polekski siit nii kaua ära olnud. 

Exploratorium on nagu meie Ahhaa keskus, kus igasuguseid põnevaid füüsikaseadusi proovile saab panna. Ma pole ma nendes asjades kunagi väga tugev olnud ega tõmbuvatest või tõukuvatest magnetitest ülemäära vaimustunud, aga õnneks oli seal ka palju muud vaatamist ja tegemist peale füüsikaseaduste lahtihammustamise. Näiteks see hambaorkidest tehtud San Francisco makett oli üks kihvtimaid asju. Maketi autoril Scott Weaveril võttis selle tegemine 37 aastat aega. Milline järjepidevus. 

Teine meeldejäävamaid asju oli selline: kastis oli hulk erinevaid esemeid, näiteks lusikas, mänguauto, kamm jne. Sinna kasti käe sisse pannes pidi ära arvama, mis ese see on, mis sulle parasjagu kätte sattus. Loomulikult ei saanud seda ise näha, aga kuna kasti välissein on klaasist, nägid teised, millega tegu. 

Hugh ema kasti sees leiduvat kraami tuvastamas

Igasugu maagiliste vidinate, kõverate peeglite, pildimoonutajate, kangide, õhupallide, magnetide ja teab mille veel avastamine võttis meil kenad kolm tundi. Olime täiesti läbi.

Siis sõitsime tagasi Palo Altosse ja lebotasime Hugh vanemate toas, kuni oli aeg õhtusöögile minna. Kõik olid nii eelmise päeva peost kui Exploratoriumis käigust päris läbi, nii et isegi ülisõbralikud hüperjutukad ameeriklased ei jaksanud väga midagi rääkida. 

Õhtul läksime Jaapani restorani. Kuigi suurem osa Hugh perest peab end kindlasti ameeriklasteks, on neis mõned Jaapani traditsioonid ikkagi väga säilinud. Osa neist oskab, kes rohkemal ja kes vähemal määral, jaapani keelt ja ka mõnedest Jaapani traditsioonidest peetakse kinni. Jaapani toitu valmistatakse ja süüakse endiselt päris tihti. Mina olen Jaapani restoranis nagu kuu peal - okei, sushit oskan tellida, aga sellega mu teadmised enam-vähem piirduvad. Teistel polnud toitude kokkuveerimise ja nende sisu teadmisega erilist probleemi, nii et sain nende abiga midagi ikka tellitud. Üldiselt pole ma aga suur jaapani toidu fänn. Neil on hästi palju selliseid ebamääraseid supi ja prae vahepealseid toite, mille suhtes ma ei oska seisukohta võtta. Näiteks on suures kausis supileeme sees meeletu hunnik nuudleid, natuke kana, terve keedetud muna ja friteeritud krevetid. Kõik hulbib seal üheskoos. Ning kõrval hunnik riisi, millele on peale laotud kuhi lõhet. Ka maitsed on sellised väga (liiga) mahedad - tahaks nagu midagi lisada, aga ei tea ise ka, mida. Ilmselt pean veel neid toite sööma õppima :)

Õhtusöök venis päris pikale ja kuna ma sattusin just külma puhuva ventika juurde istuma, oli mul juba tükk aega päris külm olnud ja enesetunne jälle kehvem. Ära minna ei olnud ka viisakas. Nii me siis ootasime kannatlikult, kuni kõik oma jutud lobisetud said. Kuigi kõik teemad nüüd kindlasti räägitud ei saanud. 

Siis oligi meil aeg Berkeley poole sõitma hakata. Keeldusime viisakalt kutsest koos teistega veel Palo Altossse hotelli eilset pulmatorti sööma minna. Mul oli selle aja peale tõesti tunne, et kui silmad kinni panen, kukun kohe ära. Hüvastijätmine võttis ka aega, sest kõik kakskümmend pluss sugulast tuli läbi kallistada. Päris paljud neist tulevad oktoobris ka meie pulma ja kordasid veel teab mitu korda, et on nõus igat moodi meie ürituse korraldamisel abiks olema. Tõesti väga armsad ja soojad inimesed kõik, nii et mul oli natuke süümekad, et me nendega enam hotelli ei läinud, aga mul oli tõesti toss väljas.

Pärast südnmusterohket nädalavahetust ja nii paljude inimestega kohtumist ja muidugi ka oma külmetuse pärast vajusin hilja õhtul voodisse nagu puuga pähe saanu. Praeguseks (teisipäeva lõunaks) on õnneks kõik ok ja sain täna isegi väikse trenniga hakkama, nii et olen tagasi elus!