Hellooouu!
Kuidas läheb? Mul pole midagi kurta. Viimased ööd olen suurepäraselt maganud, natuke trenni teinud (niipalju kui villis jalad lubavad), töötanud ja jätkuvalt kaunist ilma nautinud.
Tänahommikuses trennis tekkis mul lausa fänniklubi. Läksin samasse parki kus käisin ka eile, aga seekord laste mänguväljakule, sest see oli ainuke koht, kus lõuatõmbeid sai teha. Samal ajal oli platsil ja selle kõrval ka päris mitu väikest last, kes ilmselgelt mu tegevusest üllatunud olid. Kõigepealt käisid lapsed (oletatavasti) õpetaja juures küsimas, mida tema (näpuga minu peale näidates) teeb. Õpetaja ütles, et trenni. Siis tulid pägalikud ise asja üle küsima: mis su nimi on, mida sa teed, kas see on raske, miks sa sama asja juba mitmendat korda teed? Läbi hingeldamise püüdsin kõikidele küsimustele vastata.
Küsimusele kas sa tahad, et näitan sulle, et ma oskan ka? pidin muidugi jaatavalt vastama - nad nii väga tahtsid oma oskusi näidata - ja nii me siis tegimegi seal koos kükke :) Üks laps küsis, kas ma joogat ka ikka oskan ja teine oli mures, ega mu jalad liiga mustaks ei saa, kui ma seal paljajalu muru peal olen. Ma arvan, et kui oleksin mees olnud, oleks mind vabalt võinud kommionunduses kahtlustada ja õpetajad poleks võib-olla ka just rõõmust käsi kokku löönud.
Trennis käidud, veetsin paar tundi pesumajas, mis on ka alati omamoodi sündmus - igasuguseid värvikaid (nii väliselt kui sisemiselt) inimesi näeb seal. Tänane päev näeb ette töötegemist, millest ma praegu pausi võtangi ja hiljem lähen ilmselt San Franciscosse, et seal Hugh'ga kokku saada ja kuskil söömas käia. Üldjuhul töötab ta nagu minagi kodus või kuskil netikohvikus, aga korra nädalas peab käima kontoris nägu näitamas. Ka nagu mina.
Vägisi läheneb see aeg, kus tuleb oma väitekirja kokku pandud artiklid veel korra kriitilise pilguga läbi lugeda ja asuda oma ettekannet kokku panema. Alustasin ju oma töö kirjutamist kes teab kui mitu aastat tagasi, kes see enam mäletab, millest seal räägitud sai. Olen ettekande tegemist edasi lükanud. Ikka on midagi muud teha: see sõnaklasside töö lõpetada, trennis ära käia, blogipost valmis kirjutada, uue TP artikli jaoks materjali koguda. 19. septembril pole aga neist tegevustest väga kasu, siis loeb see, mida ma oponendile enda kaitseks öelda oskan. Mu väitekiri on muide trükist väljas, aga endale pole ma eksemplari saanud, sest jõudsin enne reisile tulla. Ei tea, kui väga ma tahangi seda raamatut avada. Millegipärast on nii, et ükskõik kui mitu(sada) korda oma tööd arvutiekraanil ka ei loeks ja vigu ei parandaks, paberile jõuab siiski hoopis teistsugune tekst. Ekraanilt lihtsalt kõike ei märka.
Okei, ma nüüd lippan, olge tublid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar