Tere!
Pole siia jõudnud nina pistagi, sest kogu aeg on üks ühest kohast teise jooksmine olnud ja kõige tipuks jäin veel öösel vastu eilset haigeks ka. Õnneks pulmapäeva pidasin tervena vastu.
Jennifer ja Won on mõlemad lõpetanud Stanfordi ülikooli. Siin on ülikoolilõpetajad oma alma materi üle nii uhked, et pole üldse ebatavaline oma pulmad koduülikooli linnakus korraldada. Nii toimus ka Jenniferi ja Woni laulatus Stanfordi linnakus.
Meie jõudsime kohale juba päris varakult enne tseremoonia algust, nii et saime linnakus veidi ringi vaadata. Ilmselt on see kõige ilusam ülikooli hoonete kompleks, mida ma kunagi näinud olen.
Ülikoolilinnakus on ka oma väike kirik, kus laulatus toimuski.
Päris kiiresti, vaid mõnda aega pärast linnakus ringikõndimist sain aru, et oma kingadega ma täna kaua vastu ei pea. Juba paar kilomeetrit käimist ja mu jalgadel olid uhked vesivillid...
Laulatus pidi algama kell kolm ning veidi enne seda hakkaski järjest rohkem meie seltskonna inimesi kiriku ette kogunema. Mitte et mina neist muidugi kuigi paljusid ära oleks tundnud, enamus olid ju Hugh' sugulased. Kõik olid minu suhtes väga väga sõbralikud ja mulle tundus, et isegi natuke uudishimulikud, nii heas mõttes. Mitu vanemat tädikest tuli ja küsis, et kas mina olengi see Eesti tüdruk, nähtavasti olid nad must kuulnud :D Üks tädidest teatas, et ta peab meid kindlasti pildistama, sest ta õde, kes pulma ei saanud tulla, pidavat ta maha lööma, kui ta H pruudist pilti ei tee. :D Ja Hugh' ülikonnas oli ka sensatsiooniline nähtus ja väärt pildistamist.
Siis oli aeg kirikusse sisse minna ja päris ootamatult saime teada, et ka meie H-ga peame tseremoonia alguses muusika saatel piki vahekäiku ette kõndima. Kõik oli super täpne ja läbimõeldud: kõigepealt kõndis ette Jenni vend oma kaasaga (st meie), seejärel tulid sisse lilleneiu ja sõrmusekandja, kelleks olid Hugh väiksed vennalapsed, siis ükshaaval kõik kuus pruutneitsit, pärast seda peigmehe vanemad ja viimaks pruut koos mõlema vanemaga. Peigmees oma kuue isamehega ootas altari ees.
Laulatus oli suhteliselt lihtne ja lühike: tõotuse andmine, ühise küünla süütamine ja sõrmuste panek kestis kokku ehk 30 minutit.
Aga laulatusele järgnev pildistamine võttis vähemalt sama palju aega! Pilte tuli ju teha nii palju ja erinevates variantides: pruudi perega, pruudi lähisugulastega, pruut pruutneitsitega, pruudi emaga, pruudi vennaga, ohjumal... sama kordus muidugi peigmehega ja siis veel ühised pildid. Väga põhjalik pildistamine.
Kui kogu pildiralli lõppes, oli umbes poolteist tundi aega, enne kui Garden Courti hotellis vastuvõtt ja õhtusöök algas. Meil olid kõhud jube tühjad ja käisime Starbucksis smuutide ja kohvi järel. Ja vahetasin oma kingad vanade heade madalate ballerinade vastu - milline kergendus!
Hotelli jõudes algas sisehoovis kõigepealt niinimetatud coctail hour, kus pakuti veini ja muud head ning kus sai külalistega juttu ajada ja tuttavamaks saada. Mis seal salata, šampa tegi olemise mõnusamaks ja vabamaks küll.. tahad tunnistada või ei taha, aga väike drink teeb suhtlemise lihtsamaks ja olemise julgemaks küll, eriti kui rääkima peab võõras keeles ja selliste inimestega, kellele võiks endast hea mulje jätta.
Edasi juba restorani, kus pidi toimuma õhtusöök. Sattusime toredasse laudkonda - kõik olid noored ja Jenni või Woni endised kursakaaslased, kellega saime muuhulgas doktoritöö kirjutamise rõõme jagada. Aga mitte ainult seda, jumal tänatud. Paar kutti olid väga jutukad, nii et seda ei pidanud kartma, et piinlik vaikus maad võtaks.
Õhtusöök algas isamehe, pruutneitsi ja pruudi ja peigmehe isade kõnedega. Eriti isamehe kõne oli hästi lõbus - nii nagu see kuuldavasti olema peabki. Pärast seda vaatasime Jenni ja Woni piltidest kokkupandud videot ning sellega oligi meelelahutuslik osa sisuliselt lõppenud, mänge või muid tegevusi nagu meie pulmades, ei olnud.
Aga kuna laudkond oli hea, siis igav ka ei hakanud. Tantsida sai ka. Tegelikult oli üllatav, et inimesed ei oska siin tõesti üldse tantsida :D Seisavad rohkem nagu postid ja võib-olla nõksutavad ühte jalga. Eesti pulmas ennekuulmatu, eksole?
Kusagil kella kümne ajal hakkasid inimesed juba tasapisi ära minema. Nii ongi, pidu saab võrreldes meie pulmadega ikka väga varakult otsa. Teine erinevus - siin ei jäänud tõesti mitte keegi purju, sest lihtsalt juuaksegi väga vähe. Harjumatu pilt pulmas.
Öösel magasime vist nagu kotid, sest Californiat raputanud maavärinast ei teadnud me hommikul midagi, enne kui Amanda mulle sõnumi saatis ja küsis, kas värinat tundsime. Maavärin oli järgmise päeva hommikusöögilaua põhiteema. Sellest peagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar