Eile oli Eesti meistrikate teine päev, mis oli vaat et veel parem kui esimene! Ilusaid tulemusi tehti, eriti muidugi Rasmus Mägi 400 m tõketes. Kui noor kutt ikka Euroopa hooaja edetabelijuhiks tõuseb, rääkimata Eesti rekordi jooksmisest, on põhjust rõõmustada küll. Teise koha saanud Jaak-Henrich Jagor, kes ka EM-normi täitis, oli minu jaoks aga täiesti uus nimi. Hea, et uusi tegijaid tuleb! Istusin Jagori fännidele päris lähedal ja oi, kus need kisasid ja möllasid, kui tulemus teatavaks sai.
Tiidrek Nurme ja Roman Fosti duell oli muidugi päeva kõige ägedam. Tõsine lahing mitte lõpumeetrite, vaid lõpumillimeetriteni, ütleks. Muide, olen üks igavene stalker ja tean, et Fosti elab minuga samas majas korrus kõrgemal :) Olen paar korda hommikuti näinud, kui ta trenni läheb.
Jube kihvt on vaadata sportlasi, kes oskavad viisakalt käituda, samas ka oma emotsioone välja näidata (erinevat neist, kes pärast kullavõitu tagasihoidlikult muhelevad, et nooh, oli jah suhteliselt hea päev). Maris ja Rasmus Mägi on mõlemad positiivsed näited, samamoodi Grit Šadeiko. Kui läheb hästi, rõõmustavad. Mis mulle nende puhul veel väga meeldib, on see, et neist õhkub sellist võistlushimu - nende sooritused on sajaprotsendilised. Konkurentidega käituvad nad ka väga austavalt, mis paistab nii kohe pärast võistlust kui ka autasustamisel eriti hästi silma. Hea on vaadata. Mis neid kolme seob - kõik on ühe treeneri kasvandikud.
Teised sportlased on sellised õnnetusehunniku olemisega, neis pole seda viha ja pauerit, mis peab olema, kui tahta spordis kõvaks saada. Ja ma kardan, et ilma selle (heas mõttes) agressiivsuseta, liiga pehmeke olles, seda tulemust ei tule ka.
Aga muud juttu ka.
Täna hommikul ärkasin mõttega, et saadan oma töö trükki ja siis saan veidike viimase aja pingetest relaxida - konkreetselt mingit tulekahju ühegi tööga pole, lähen aga õhtul CrossFitti ja pakin rahus homseks asju. Päev tõi aga muutusi - kõik ajakirjad, kellele ma kaastööd teen, ärkasid nagu mingist unest ja pakkusid mulle lausa mitut teemat. Üks neist äärmiselt lühikese etteteatamisajaga, nii et kuna ma teadsin, et olen nüüd homsest mitu päeva ära ja tahan ennast välja lülitada, siis ütlesin esialgu ära. Tõesti, andke veidi rohkem aega, miks peab niimoodi viimasele hetkele jätma asjad? Siis nad aga helistasid ja pakkusid ajapikendust, tuli välja, et oma neli-viis päeva saaks juurde küll. Miks seda kohe ei või öelda, vaja niimoodi pinnida. Aga võtsin siis vastu, sest teema on mulle endale ka huvitav.
Siis tuli veel paar pakkumist ja päeva lõpuks on selline seis, et 20. augustiks peab valmis olema viis lugu. Ma ei tea ise ka, kuidas see juhtus, aga juhtus.
Nii et läpakat ma Toilasse minekuks päris koju jätta ei saa, kuigi seda lootsin.
Homme juba teele!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar