Juhtusin täna ühe CrossFitist tuttava sõbraga juhuslikult linna peal kokku. Kuna mõlemal oli oma järgmisse sihtkohta jõudmiseks veidi aega - tema läks laevale ja mina ühele kohtumisele - istusime korraks Vapianos maha ja rääkisime juttu. Kõrvalmärkus: kuna ilm oli kuum, tegi ta ettepaneku ühe külma õllega ennast karastada. Mina valisin küll Prosecco (mis oli kahjuks täitsa toasoe!)
Kuidagi läks jutt kohvrile, mis tal kaasas oli. Ta hakkas rääkima, et sellest ajast saadik, kui tal õlaoperatsioon oli, ei taha ta reisil eriti raske seljakotiga käia, vaid sikutab asju parem ratastega kohvris, sest nii on õlal mugavam. Uurisin muidugi, mis sorti operatsioon see oli. Tuli välja, et ta oli veidi alla paari aasta tagasi tõsisesse liiklusõnnetusse sattunud, mille tõttu õlg opereerimist vajaski.
Kui nad sõbraga kahekesi öösel peolt koju tulles sõiduteed ületasid, sõitis auto neile otsa. Fooris oli vilkunud roheline tuli. Mats oli kõva, nii et mu sõber paugust suur muud ei mäleta, ainult seda, et palus kellelgi pealtnägijal enda juurest mitte ära minna, vaid abi kutsuda. Järgmine asi, mida ta mäletab, on ärkamine pärast operatsiooni. Vigastused olid päris tõsised (kui õigesti mäletan, oli neid nii sääres, rinnas kui õlas), aga õlaga läks kõige hullemini - sinna pandi luude kinnituseks polt ning õla liikumasaamiseks pidi ta pärast tükk aega füsioteraapias käima. Lõikusest on ka väga tugev arm jäänud.
Tema sõber kõndis temast paremal pool, kust ka auto tuli. Minu sõbra kaaslasel läks kehvemini - ta ei jõudnudki kunagi haiglast koju...
Ma ei kujuta ette, kui traumaatiline see olla võis, kõigile osapooltele. Autojuht jäi vähemasti sündmuspaigale, mitte ei püüdnud jalga lasta. Aga see ei too enam kedagi tagasi.
Mu sõber ütles, et ta on nüüd liikluses kindla peale kordi ettevaatlikum kui varem, ei astu enam teele ainult sellepärast, et roheline tuli lubab, vaid vaatab ikka enne, et autot ei tuleks. Mina tunnistan, et olen selline tuulepea küll, kes kohe tormab. Soomes, kus liikluskultuur muidu palju parem on kui siin, on üks asi selgelt kehvem - seal ei lasta jalakäijaid nii hästi üle tee kui meil. Mäletan, et ma olin seal pidevalt trotsi täis, et kuidas küll nii saab! ja astusin ülekäigurajal tee peale, vaatamata, kas nad ikka hoogu maha võtavad. Sest kui ma seal rajal juba olen, siis nad lihtsalt peavad mind üle tee laskma. Urmasega oli meil mitu korda selle üle vaidlus - tema küsis, miks just mina pean see õpetaja olema ja kas mu enda elu on kõige targem õppevahend. Aga midagi muud ma ka välja ei osanud mõelda.
Selge see, et jalakäija on alati nõrgem, ükskõik mis liiklusvahendiga võrreldes.
See karm lugu pani mõtlema küll. Olge siis ettevaatlikud, nii jala, roolis kui rattaga. Ja viimasel juhul, pange ikka kiiver ka pähe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar