Täna oli vara üleval, et enne tööd jooksmas ära käia ja pärast tööd sellele mitte aega kulutada. Trenni on aja kulutamiseks muidugi patt nimetada, aga mis teha, tuleb sajatuhandendat korda oma doktoritööd täiendada ning seega oma päevakava vastavalt sättida.
Plaan: kodust Piritale ja bussiga tagasi. Start: 5.50.
Mere ääres joosta on nii ilus. Sellisel hommikul lihtsalt ei saa halbu mõtteid pähe tulla.
Pärast 10 kilomeetrit oleks jubedalt tahtnud vette hüpata - hommikul oli juba nii soe ja nahk sai märjaks. Aga kuna ma läksin bussiga tagasi, jäi see mõte ära. Kui oleksin autoga olnud, oleks küll veest läbi käinud. Noh, pole hullu, nädalavahetusel saab mõnes Lõuna-Eesti järves vea parandada.
Nii vahva on inimesi šokeerida! Ütle ainult endale vastujooksvale võõrale inimesele "Tere" ja ta on rabatud. Kes see veel oli? Äkki ta tahab must midagi? Inimeste hämmingus nägudest just sellised mõtted paistavad. No teate, rahulikul hommikusörgil ei ole vaja kivistunud kurja nägu ette manada, nii nagu oleks jooksmine maailma kõige karmim töö, mis jube vihaseks ajab. Võta vabalt ja naerata vastu, äkki suudad veel ise ka tere hõigata?
Nädalavahetus möödub Lõuna-Eestis ja teisipäeval on esimene pruutkleidiproov. Ootan põnevusega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar