Hommikust!
Eile õhtul oli suur võitlus unega. Kella poole kaheksani suutsin tööd teha, siis hakkasin nokkima. Hetkeks panin pea laua peale ja silma kinni, siis aga sain aru, et nii pole ka mingit mõtet tööd teha. Korraks käis peast läbi mõte kohvi teha, aga olen juba mitu kuud (isegi neli-viis äkki?) ilma olnud, umbes kahe cappuccino erandiga, niisiis ei tahtnud seda järjepidevust ka rikkuda. Viskasin pikali ja jäin pooleteiseks tunniks magama. Ärkasin üles, vaatasin uudised ja spordi ära, sõin natuke ja läksin tagasi magama. Täna kell 6.30 ärgates oli tõesti inimese tunne.
Nüüdseks on 13 kilomeetrit seljatatud ja hommikusöök söödud. Täna oli väljas meeletu udu ja meri "lõhnas" kohe väga tugevasti. Millest see sõltub, et vahel on hais ikka nii tugev, et ajab peaaegu öökima...? Siis ei tundu need Pirita tee ääres olevad postid kirjaga "Mereõhk teeb vabaks" küll eriti usutavad. Aga midagi vahvat ka. Täna vastujooksnud neljast jooksjast üks naeratas ja üks naeratas ja hõikas esimesena tere! Uskumatu lugu. Herilaseilmega jooksjaid oli seega vaid 50 %. Tubli tulemus.
Nüüd on vaja veel asjad pakkida ja siis ootab ees üle nelja tunni istumist, et kõigepealt Võrru ja siis sealt edasi Kristeli maakohta sõita. Loodan, et arvuti aku ikka veidi vastu peab, nii et saan oma eile mahamagatud aja bussis töötades tagasi teha. Vahel on küll bussiistmed ülimalt kitsad ning kui pinginaaber juhtub suuremat sorti olema või endal või tal rohkem asju kaasas on, on krõnksus ja kõveras asendis tööd teha suhteliselt võimatu. Loodame parimat, sest nelja tunni jooksul peaks üht-teist ära jõudma teha küll.
Ja siis homme Otepääle ning tagasi Tallinnasse alles teisipäeva õhtul.
Head nädalavahetust! Ärge seda päris nii veetke nagu Garfield, vaid minge ikka liikuma ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar