Tere varahommikust!
Ma ei tea, miks, aga tänane öö oli kuidagi rahutu. Läksin vara magama, olin täiesti läbi nii eilsest trennist kui ka tonnise seljakoti tassimisest. Jätsin lausa Saksamaa - Ghana mängu vaatamata. Aga magasin ikka rahutult. Laualamp, mis mu öökapi peal on, on hulluks läinud: vähemalt kolm korda ärkasin selle peale öösel üles, et tuli oli iseenesest põlema läinud. Müstika.
Eilne trenn oli CrossFit. Indrek teatas kohe pikema jututa, et see on no joke ja mõeldud selleks, et saaks rahus jaanipäeval vorsti süüa. Nägi välja selline:
WOD: burpees & situps
Burpees: 50-40-30-20-10
Sit-ups: 10-20-30-40-50
Lahtiseletatult: alustasime 50 burpeega (kosmonaudiga), millele järgnes 10 istessetõusu, millele 40 burpeed, 20 istessetõusu jne. Kokku kumbagi harjutust 150 korda ja tunne, et ma ei tea, kas ma siit täna omal jalal välja astun. Ikka astusin, muidugi, aga tühjaks tõmbas küll. Huvitav fakt: üks burpee pidavat kulutama ühe kalori. Lihtsalt teadmiseks, kui keegi tahab vorsti-burpee suhet arvutada.
Pärast trenni haarasin on tonnise seljakoti selga ja hakkasin Tartu poole sõitma. Ükskõik kui vähe asju ma reisile kaasa ei plaaniks võtta, ikka ei mahu nad kuidagi ära! Eriti kui veel läpakas ja mõni suurem raamat kaasas on. Bussis olid istmete vahed nii kitsad, et pidin kotti terve tee süles hoidma. Ning hiljem emaga Tartus ringi kolades seljas kandma.
Praegu tassin iga pool kaasas seda raamatut:
USA National Academy of Sport Medicine'i (NASM) personaaltreeneri koolituse käsiraamat.
Sellest ma polegi siin veel juttu teinud, aga et kõik ausalt ära rääkida, siis teen seda nüüd. Otsustasin, et õpin personaaltreeneriks ja teen seda USA NASM programmi järgi. Mis on mõistlik, arvestades, et tulevik mind (ilmselt) sinnapoole lompi viib.
Mõte tuli sellest, kui ühel päeval sain aru, et mu lemmikosa päevast on see, mille ma trennis veedan. Loen kogu aeg trenniteemalisi artikleid ja blogisid, kuulan podcaste, kirjutan teemast ajakirjandusse... samas kui keeleteadus, millega viimased kümme aastat tegelenud olen, mind (hetkel) ei võlu, ja tööolukord on minu hetkeoskustega kodumaal päris kurb.
Miks siis mitte?
Õpik koosneb 20 peatükist, pärast mille läbimist toetavad neti õppematerjalid. Iga peatüki lõpus on testid.
Kui raamat läbitud, tuleb teha esmaabikoolitus, pärast mida lubatakse eksamile. Ning siis oma teadmisi loodetavasti päristöös rakendada.
Loodan, et sellest tuleb midagi head. Igatahes siiani on õppimine tore olnud, sest hea on õppida midagi, mis tõesti huvitab.
Aga nüüd lõpetan. Täna on kavas üht-teist sotsiaalsemat tegevust, püüan enne seda (ja võimalikke lume- ja vihmahooge) väikse jooksu teha. Otepääl käies ei saa ju jooksmata jätta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar