Sel nädalal olen tavapärasest rohkem õpetajatööd teinud. Õpetamine on tore, aga ainult teatud koguses. Asendasin teist õpetajat nüüd kolm päeva ja tunnen, kuidas see mu tühjaks tõmbab, isegi siis, kui õpilased on toredad. Ma ei tea, mis siis veel saaks, kui õpilased oleksid kiuslikud või laisad.
Kuid õpetajaks olemine on nagu näitlemine - kogu aeg oled laval ja esined kellelegi. Sellepärast ongi mul tunne, nagu oleksin ma hoopis kolm päeva hullu moodi trenni teinud.
Millegipärast on ka söögiisu suureks läinud. Täna üritasin jube paleosõbralikku magustoitu teha - mõrust kakaost, pähklitest, rosinatest ja kookosrasvast. Ma tean, et Paleo söömine ei tähenda seda, et kõike, mis Paleos justkui lubatud oleks, valimatutes kogustes näost sisse ajada võib, aga täna, nagu ka esmaspäeval, lihtsalt oli nii julm magusaisu ja nälg. Pean ennast ree peale tagasi upitama.
Mis toitumisse puutub, siis joogalaagris läks selle koha pealt veidi halvasti. Kui alkoholist hoidsin näpud eemale, siis süüa tuli seda, mida oli. Hommikuks oli mõlemal päeval puder ja võileib. Ma pole putru ju teab kui kaua söönud, niisiis ei osanud ma arvata, kas ma sellele kuidagi reageerin. Ma ei tee paleot sellepärast, et mul mingit allergiat oleks, vaid sellepärast, et ma tean, mida teravili sisaldab ja miks seda võimalikult vähe süüa tuleks. Igaljuhul olin eelmisel päeval parema võimaluse puudumisel nisujahust ja kohupiimast sotšniku sööma ja järgmisel hommikul tatraputru ning natuke puuvilja. Ma ei tea, oli see nüüd saiakesest ja pudrust või millestki muust, aga päeva peale hakkas mu kõht päris kõvasti valutama. Ilmselt oli asi ikkagi teraviljas, muud ma ei oska kahtlustada. Üle teab kui pika aja pidin valuvaigistit võtma. Ilmselt olen oma seedesüsteemi teraviljast ikkagi niipalju võõrutanud, et ta sellega enam väga toime ei taha tulla. Kuid järgmisel hommikul, kui toiduks oli kaerahelbepuder, ei juhtunud muga midagi - võib-olla oli siis asi ikkagi nisujahus ja tatras? Igatahes uuesti proovida ma ei taha.
Pärast intensiivset joogatamist ja pühapäevast ja esmaspäevast jooksmist käisin teisipäeval CrossFitis. See oli vist mu kõige raskem CF trenn üldse. Päevakava nägi välja selline:
Turkish get-ups! Ma olin neid küll varem näinud, aga mitte kunagi teinud. Kuidas seda harjutust tehakse, saab vaadata siit:
Hoidsin käes 5 kg ketast (selles videos tehakse seda, khm, 28 kiloga...), mõlemale keha poolele tegin kokku 55 kordust. Sellele lisaks veel sama palju toes to bar harjutusi, mille jaoks ma veel liiga nõrguke olen ja mida ma kangil rippumise asemel maas teen. Olin lõpuks ikka täiesti läbi.
CF tahvlile kirjutatud tsitaat oli selleks korraks väga asjakohane:
Winners Never Quit and Quitters Never Win.
Nii ongi.
Trennist koju minnes ja bussi oodates märkasin teisel pool kraavi nii ilusaid karikakraid! Ma ei saanud neid sinna jätta, vaid võtsin oma värisevatest jalgadest viimase välja ja hüppasin üle kraavi neile järele. Nüüd kaunistavad mu aknalauda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar