Mul on ka sellist asja vaja:
Et teha selle peal sellist asja:
Töötada, samal ajal kõndides.
Ka ratas poleks paha variant, kui jooksulinti ei saa.
Ühesõnaga, mu tagumik on istumisest jälle haige. Eile harisin end teemal, mis hädad ja haigused pidevaid istujaid kimbutavad, ja see nimekiri on päris hirmuäratav. Istuva inimeste eluviisi ja sellest tekkivate probleemide kirjeldamiseks on olemas isegi oma termin, sitting disease ehk istumishaigus. Tabav.
Tänane post tuleb täis trennikirjeldusi higisest jõusaalist ning loetelusid, mida ja kus ma täpselt tegin. See siis hoiatuseks neile, kellele segased terminid, harjutuste nimed ja korduste arvud külmaks jätavad - võite mööda lasta.
Niisiis, täna hommikul küll andsin tagumikule trennis vatti, et järgnevast kümnest tunnist, mis ma tooli peal p...tades veedan, tekkiv kahju veidi väiksem oleks.
Tänane trenn oli tavapärane jõusaalitrenn, short 'n' sweet:
soojenduseks 15 min intervalle jooksulindil
5 ringi:
10 x ketllebell swings
6 x Power lunges, sangpomm ühes käes pea kohal (6 x mõlemale jalale)
12 x käärkükist üleshüpped
Ja siis veel 5 ringi järgmisi harjutusi:
10 x push press
10 x one leg dead lift (5 x kummalegi jalale)
Nagu näha, kirjutan segakeeles, sest tegelikult on neid asju inglise keeles palju mugavam väljendada. Kõigele pole eestikeelseid vasteid olemaski. Kui ma poleks eelmine kord CrossFitis kuulnud, et burpee on eesti keeles kosmonaut, poleks mul halli aimugi, millist liigutust sellega mõeldakse.
Pühapäevane CF oli veel shortim ja sweetim kui minu tänane trenn. See oli viimane tehnikatrenn, kus harjutasimegi dead lifte ja rinnalevõttu. Sellele järgnes WOD:
5 ringi
5 kettlebell swing
10 box jumps
50 hüppenööri hüpet
Box jumps ehk kastile (või mistahes muule kõrgele alusele) hüppamine on minu jaoks alati niii-ii vastik olnud. Kergejõustikutrennis oli see üks väheseid harjutusi peale tõkkejooksu ja üle tõkete hüppamise, mis mulle kohe üldse ei istunud. Mäletan, et võisin minutite viisi seda kasti vahtida, peaaegu valmis hüppama, aga siis.. ei suutnud. Eriti rumal on poole hüppe ajal, juba õhus olles, ümber mõelda, et ei, ma ikka ei hüppa, äkki ma ei jõua sinna peale ja siis saan haiget. Garanteerin, et kui niimoodi õhus ümber mõelda, juhtub see kohe kindlasti.
Selle harjutuse tegemine oli mul vanasti täiesti kahe kõrva vahel kinni, samuti tõketest ülehüppamine. CF-s polnudki seekord väga jube, kuigi ega kast ka muidugi kõige kõrgem polnud. Siiski: esialgu tuli kohe kramp peale, kui mõtlesin, et eiii, see on ju see vana vastik igavesti vihatud harjutus. Aga otsustasin selle mõtte ära blokkida ja lihtsalt hüpata. Ei olnudki väga suurt iseendaga arutlemist ja vaidlemist. Lihtsalt mine ja tee. Ja näedsa, kõik 50 hüpet sai kenasti tehtud. Nii peabki vahel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar