Nädalavahetusest

Tänane hommik venis ja venis ja venis. Üleval olin küll kell seitse ja mõtlesin, et kui selg lubab (see on mul pärast pühapäevast jooksu veidi kange olnud), lähen jooksma. Esimene katse ebaõnnestus. Trenniriided olid juba seljas, aga trepikoja aknast nägin, et ilm ei olnud mitte lihtsalt hall, vaid ka vihma sadas päris kõvasti. Kuna tahtsin veidi pikemalt joosta, ei tundunud mõte välja minna väga ahvatlev. Tagasi tuppa.

Molutasin natuke arvutis, uni tuli peale... läksin voodisse ja pikutasin. 

Kuskil kella 10 paiku katsetasin uuesti. Kuigi midagi kevadist väljas polnud, ei sadanud enam vähemalt vihma. 

Tegime Hugh'ga üksteisele väikese ülesande: kumbki teeb teisele oma jooksuringist paar pilti. Mina sain temalt sellised. 

Need värvid ja sinine taevas... Mul on ka vaja neid!! Miks mul on sellise halli ilmaga nii surnud tunne?

Mina panin omalt poolt vastu jupikese halli merd. 

Ja kaks lahedat kassi. Hugh on suur graffitite sõber, niisiis arvasin, et talle võiks meeldida. 

Olin juba ringiga tagasiteel ja Schnelli tiigi kandis, kui üks soomlasest turist küsis, kuidas rongijaama saab. Teate ju küll, milline ma orienteerumises olen. Ja Tallinnat ei tunne ma endiselt eriti hästi, kuigi võrreldes veel poole aasta taguse ajaga olen märkimisväärselt targemaks saanud. Pikk jutt lühidalt, saatsin ta valesse suunda. Kui ise edasi jooksin ja kolme minuti pärast sellest aru hakkasin saama, tekkis jube paha tunne. Vaene turist! Äkki jäi ta nüüd minu pärast oma rongist maha. Oleksin võinud soovitada kelleltki teiselt küsida, aga sel hetkel polnudki seal kedagi muud. Olin enamvähem kindel, aga mitte päris, et rongijaam on just sealpool, kuhu ta suunasin. Meenub, et Indias, Nepaalis ja kindlasti nii mõneski muus riigis ei taheta turisti vastamata jätmisega "solvata". Kui küsitav ei tea, kus mingi koht on, ajab ta lihtsalt mingit kägu, soovitades minna esimeses suunas, mis pähe kargab. Nüüd olin enamvähem samasugune. 

Pahale tundele vaatamata - kaua ma sellele ikka mõtlen. Loodan, et Soome härra pidi seal lihtsalt kellegagi kokku saama, mitte rongi peale minema. Ilmselt ei saa ma seda kunagi teada. 

Koju tulles oli mu kõht niiiii tühi. 

Spinatiomlett!

Eile pidid mul keeltekoolis viimased tunnid olema. Mõtlesin, et võtame vabamalt - tegin algajate rühmale ühe lauamängu, millel ruutudel edasiliikumiseks pidi vastama erinevatele soomekeelsetele küsimustele.  

Ei teagi, kas mina olen täiesti lootusetu õpetaja või on asi mu õpilastes. Mitte küll kõik, aga eriti üks poleks nagu mitte kunagi soome keele tunnis käinud. Isegi kõige kõige lihtsamad asjad ei tule meelde, või poleks neist nagu kunagi kuulnudki. Ilmselt kõlan masendunud ja lootuse kaotanud pedagoogina, aga no tõesti. Mida ma oktoobrist saadik teinud olen??

Hea küll. Vestluskursus oli aga tore, mõne inimesega klikib nii hästi, et ei ole vajagi mingeid eraldi teemasid välja mõelda. Jutt lihtsalt sujub! Nii ka eile. 

Tegelikult selgus siiski, et ühe algukursuse õpilasega hakkame edaspidigi eratunde tegema, nii et ei pääse ma laupäevastest tööpäevadest. Aga see algab alles mai lõpus, nii et nüüd on kolm laupäeva vabad. Ja osaliselt on need mul ka ära planeeritud, sest sellist luksust pole juba üle poole aasta olnud. 

Okei, tõmban otsad kokku. Et mitte tuppa virelema, halli ilma üle ohkima või päeva netis surfates mööda tiksuda, lähen hoopis kinno. Kinokavas on hetkel uskumatult vähe vaadata, aga üks enamvähem okeilt tunduv komöödia siiski on.