Nädalavahetus Lõuna-Eestis

Nädalavahetuse veetsin Otepääl. Põhjuseid oli mitu: emadepäev ning väikest viisi juba ka pulmaettevalmistused. Ja trenniskäik. Ja muu. 

Reede hommikul haarasin kohe võimalusest üle pika aja Otepääl joosta. See on nii hea!

Nagu koju jõudes selgus, siis mu kell ei olnud käima läinud ja täpne distants ja aeg jäid seega fikseerimata. Aga kuna võin Otepääl ka silmad kinni joosta, tean, et kusagil 10 km pikkune ring sai.

Sama päeva ehk reede õhtupoolikul hakkasime juba veidi pulmaettevalmistustega tegelema. Kuna ma niikuinii juuksurisse värvima pidin minema, siis sai ka mõned potentsiaalsed pidupatsikesed pähe väänatud. Et meelde jääks, tegime pilte ka, aga... tulge vaadake ise peol, millised said ;)

Reedel sain ka teada, et mu õde tuleb pulma! Või oleks õigem öelda, sundisin (natuke alatute võtetega, südametunnistusele koputades ja võib-olla ka õige pisut ülbitsedes) oma õde Havaile tulema. Kuni ta otsustas, et tulebki! Järgneva kolme päeva jooksul pole ma veel kahetsust kuulnud. Meil on nii hea meel!!

Laupäev jätkus jälle pulmalainel. Arutasime õmblejaga (kelleks on puhtjuhuslikult Liisu ema:)) läbi kleidiideed ning käisime Tartust materjale ostmas. Tundub küll, et kõik on veel nii kaugel, aga samas aeg lendab. Ning niikuinii jääb ka parima planeerimise juures ikka midagi viimasele hetkele. 

Laupäeva õhtul käisin ema uut ratast testimas. Ikka oma lemmikteedel Pühajärve ümbruses. 

Esimesed piibelehed hakkavad ka endast märku andma, kuigi päris õies nad veel laupäeva õhtupoolikul polnud.

Aga nurmenukke sai emadepäeva kimbu jaoks juba täitsa korjata. 

Otepääl olles ma vist veedakski terve päeva õues. Ikka hoopis teine asi on värskes õhus liikuda ja normaalsete autojuhtide või kaassportlastega teed jagada, selle asemel, et joostes kopsu vingu täis tõmmata või rattaga sõites pidevalt hirmul olla, kas buss läheb sust ikka napikalt mööda või mitte. 

Pühapäeval läks veel sportlikumaks, aga sellest juba varsti.