Mott maas

Olen kaks päeva trennist täiesti puhanud. Tundsin, et seda on vaja - ilmselt sai eelmisel nädalal päris palju trenni tehtud. Nii eile kui täna hoopis kõndisin palju. Eile oli väljas nii ilus ilm ka. 

Koju tulles tegin oma viimase aja lemmikhommikusööki, millest hakkab juba tasapisi ka õhtusöök saama: banaani-maasikasmuuti (jälle, ma tean) natukese spinati, chia seemnete ja mandlitega. Kuna maasikad ja spinat on külmutatud, on see nagu jäätis. Kes ei tahaks hommikuks (ja lõunaks ja õhtuks) jäätist süüa. 

Aga muidu elu just jäätis pole. 

Hakka või uskuma, et pill tuleb pika ilu peale. Ja ära sa jumala eest rõõmusta, kui midagi hästi läheb, küll kohe hakkab viltu minema. Ma keeldun selliseid asju uskumast, aga täna tundus, et äkki siiski peaks. 

Eile õhtul oli mul kuidagi nii hea tuju. Hakkasin hiljuti uut asja õppima (sellest kunagi hiljem) ja pärast eilselt tuupimist oli hea tunne: äkki sellest saabki asja ja äkki hakkangi tulevikus tegema veel midagi, mis mulle tõsiselt meeldib. Ja mõtlesin, et ega mu praeguselgi elul midagi häda pole: käin trennis, tervis on hea, teen tööd, mis on suht tore, graafik on paindlik, elan enamvähem kenasti ära, st saan hakkama. Rääkimata perest ja sõpradest. Pole nagu põhjust vinguda. 

Täna tõmmati sellele rõõmule osaliselt kriips peale, kui anti teada, et mu poolt töökohta vähendatakse veel poole võrra. Alles jääb hädine veerand, millega just palju ei tee. Jäävad veel juhuslikud freelance projektid, mis siit-sealt midagi tilgutavad, aga mis on nii ebaregulaarsed, et nendele loota küll ei saa.

Ja kõik see just siis, kui mu töö ka keeltekoolis lõppes, kui maksin oma uue koolituskursuse sissemakse ära, maksin joogalaagri eest ära, tasusin CrossFiti eest... Ja siis veel see "pisike" sündmus, mis oktoobris ees ootab. 

Praegu on küll mott maas midagi teha, kuigi ma tean, et see mott maas midagi ei aita. Tuleb midagi välja mõelda. Äkki peaks San Franciscosse kulda kaevama minema.