Hullumeelne

...liiklus on siin Tallinnas! Kui ma muidu sellest rohkem kuulnud olen kui ise kogenud - autoga sõidan siin väga harva - siis rattaga liiklemine on küll paras ellujäämiskursus. 

Otsustasin Maijooksu numbri järel ära käia. See on tõesti meeletult ülerahvastatud üritus, niisiis pidasin paremaks vähemalt enne starti, niipalju kui saab, masse vältida. Ja kuna ilm ka hea oli, siis miks mitte rattaga minna. 

Juba Pärnu maanteed mööda linna poole minek ennustas ekstreemsusi. Remondi tõttu on tänavate laiust kokku tõmmatud ning ratturina tunned kogu aeg, kuidas sa kõigil autodel ja bussidel jalus oled. Ummikud teevad asja veidi paremaks, sest siis ei saa autojuhid vähemalt kuigi kõvasti gaasi tallata. Edasi Liivalaia tänavale. Mida lähemale Tartu maanteele, seda hullemaks asi läheb. Ma ei saa aru, kas peaksin liikuma auto- või jalakäijate teel. Jalakäijad liiguvad ratturi jaoks liiga aeglaselt, pidevalt tuleb nende vahel slaalomit sõita. Ise pean õigemaks autoteel sõitmist (vist ka seadus nõuab nii), aga see on jälle mitu korda riskantsem. Niisiis peab valima, kas loivad ja venid kõnniteel, iga meetri tagant äärekividest üles-alla kolistades, või püüad ellu jääda autoteel, lootes, et juhid ikka sinu ja enda sõiduki vahele väiksegi õhuruumi jätavad. 

Kõige uhkem osa oli muidugi Narva maantee. Seal alles tõsine bussiliiklus algas. Oletaks, et bussijuhid on autojuhtidest veidi viisakamad, sest neil on ju ometi viiskümmend muud inimest ka pardal ja vastutus veidi suurem. Nii aga pole. Need rammivad veel lähemalt mööda kui autojuhid! 

Kui lõpuks Piritale jõudsin, oli rõõm ikka suur küll. Pikk sirge tee, maanteest veidi eemal, mootorsõidukitega võitlema ei pidanud. Sinna oleks võinud sõitma jäädagi, aga see oli kogu tee viimane väike jupike. Siis olingi juba laululava juures. 

Stardimaterjalide kättesaamine käis väga kiiresti. Praktiliselt valitses seal tühjus. Vähemalt see käik oli kiire ja valutu!

Tagasitee koju oli vähemalt sama ekstreemne kui minek. Ja siis nägin mingeid tütarlapsi rattaga sõitmas, ilma kiivrita loomulikult. Peab ikka oma elu vihkama küll, kui ei raatsi kiivrit hankida, või kui seda kodus konksu otsas hoida. Seal on ta heas turvalises kohas, eks.

Olen vist hea eluga ära hellitatud? Helsingis või Berkeleys polnud rattasõiduga peaaegu mingit probleemi. Helsingis olid teed kenasti pooleks jagatud: üks pool ratturitele, teine jalakäijatele. Berkeleys olid autojuhid eriti aupaklikud. Ainult korra, kui ma hullu peaga ühesuunalisel tänaval vales suunas kihutasin, kuulsin paar krõbedamat sõna. Aga see oli ka asja eest. Muidu aga saadakse aru, et rattaga sõitmine on täiesti normaalne nähtus mitte haigus, see on tervislik ja keskkonnasäästlik. Saadakse aru, et see on kõigile parem kui ühistranspordi või autoga sõitmine. 

Millal Tallinnas liiklemine turvaliseks muutub? Tõesti loodan, et ka teised peast natuke "rohelisemad" või lihtsalt veidi sportlikumad inimesed siin kaoses ellu jäävad.