Tervitus!
Eilne päev oli teistest natuke erinev, sest tavapärase ringituuritamise asemel oli meil mõlemal tarvis tööd teha. Otsustasime oma Macid kaasa pakkida ning kohalikust kohvikuelust inspiratsiooni saada. Kesklinna ei hakanud me seekord trügima, vaid jäime East Villagesse, kus meie praegune majutuskoht on.
 |
| See noormees oli ka kaasas |
 |
| Tassike teed |
Nii mõnus oli jälle netikohvikus töötada. Berkeleys tegime seda päris tihti. Hea kohvilõhn, muusika ja meeldiv ümbritsev sumin on loovad töötegemiseks teinekord nii hea tunde. Kodus kipun liiga palju nelja seina vahel olema, peaks ka Tallinnas sellised kohad üles otsima. Kõik vastavasisulised vihjed võetn rõõmuga vastu.
Olin täitsa asjalik: sain valmis kaks artiklit Tervis Plussi ja Õhtulehte ning tegelesin veel doktoritöö kokkuvõtte eesti keelde panemisega. Viimane ei olegi muide kõige lihtsam ülesanne, kui terve töö on soome ja inglise keeles kirjutatud.
Tänane hommik oli aga eriti, eriti mõnus, sest käisin üle nädala aja trennis. Siin on selline joogaklubide kett nagu Yoga to the People, mille treenerid teevad oma tööd vabatahtlikult, selle eest palka saamata, samuti on ka trennis osalemise eest tasumine vabatahtlik. Soovituslik on kümme dollarit maksta, aga kedagi ei kohustata - välisukse juures on lihtsalt karbike, kuhu igaüks oma südametunnistuse järgi midagi jätab.
Sama kett on olemas ka Berkeleys ning Kalifornias elades käisingi seal päris tihti. YTTP trennid on lihtsalt nii mõnusad, lausa tunned, kuidas energia liikuma hakkab. Kuigi saal on tavaliselt rahvast täis, ei ole see millegipärast üldse ebameeldiv, isegi kui vahepeal kellegagi käed-jalad kokku puutuvad. Hoopis vastupidi, mida rohkem inimesi, seda mõnusam on. Joogagurud räägivad ühisest energiast - usun, et mitte ilmaasjata.
 |
| Yoga to the People täna hommikul |
Tänane trenn oli nii omal kohal kui veel olla sai. Füüsiliselt keskmise raskusega, aga vaimselt oleks olnud raske midagi paremat tahta. Mõte liikus õigesti, keskendumine oli nii ideaalilähedane nagu minu puhul olla saab. Trennist lahkudes ja päikese kätte astudes oli tunne, et hakka või vastutulijaid kallistama.
Tundub segane? Võib-olla olengi, aga tuju oli tõesti pilvedes. Nii tervislik tunne oli. Koduteel ostsin värskeid ananasse ja maasikaid. Lõpuks tuli meelde ka nälga tunda, ma polnud veel poole päeva ajaks midagi söönud.
 |
| Tere suvi! |
Kui suurem osa turistiatraktsioone on ära vaadatud, tekib tahtmine näha ka muud elu. Seda, mida tavalised inimesed elavad, millised näevad välja tavalised elumajad, lihtsad kohvikud ja pitsapaigad, lillemüüjad, teeparandajad...
Sellist kirjusust nagu East Villages aga Manhattani südamest ei leia. Niisiis klõpsisin koduteel pilte tavalistest asjadest, mis on lihtsuses ikkagi kuidagi eksootilised.
 |
| Värsked puuviljad - enamasti Kaliforniast |
 |
| Tänava lilleputka saadused |
Siinses ühiskonnas valitsev toidukeskus paistab aga silma tänavalgi. Söögikohti on igal pool on külg külje kõrval, esindatud on vist kõik rahvusköögid, mida ma välja suudan mõelda.
 |
| Tänavad on täis söögikohti, peamiselt pitsa- ja bagelikohti |
 |
Ketšupidekoreeritud sandwichid vaateakendel peaksid külastajaid tõmbama
Kui koju jõudsin, ütlesin Hugh'le, et ma hakkangi nüüd nii elama: hommikul käin jooksmas, siis teen tunnikese joogat, söön kell kaksteist hommikusöögiks maasikaid ja tšillin päikese käes. Siis teen mõned tunnid kirjutamistööd, et elul rohkem pointi oleks. Selle unenäo tegevuspaik oleks siiski Kalifornia.
Unistamine on tasuta, eksju?
|
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar