neljapäev, 3. aprill 2014

Päev 9: veel killukesi

Sel ajal, kui Hugh ka eile eeskujulikult tööd tegi, olin mina hommikust alanud looderdamistujus ning kulutasin aega mööda Broadwayd kolamisele ja veidikesele rahakulutamisele. Veetsin hea mitu mitu tundi 21st Centurys. Sellest poest võib leida inimlikuma hinnaga riideid, kotte, jalanõusid ja muud vajalikku.

Olen kohutav šoppaja. Ma lihtsalt ei oska seda kunsti. Oleks jube vahva, kui keegi õpetaks, kuidas ilusaid riideid osta, ilma pärast poolt tundi poes ringi vaatamist alla andmata. Minu šoppamised on tavaliselt sellised: astun poodi, viskan riidepuudele-riiulitele pilgu peale, näpin paari asja siit ja sealt, veendun, et mulle midagi sobivat ei ole, lähen närvi ja kuulutan lahingu kaotatuks. Või siis proovin kahte asja selga, aga tulemus on sama - miski ei sobi - ja otsustan, et tagem on alla anda. 

Veidi parema meelega ostan trenniriideid, ja vastumeelsem ja raskem on aga mõne kena naiseliku hilbu otsimine. Eile pidasin enda kohta isegi hästi vastu, ostes lausa neli (!!!) asja, kuid ikkagi on mu valik alati samasugune. Nii ka seekord - ikka jälle kapuutsiga pusad ja T-särgid, mitte ühtegi seelikult või muud viisakamat töölkäimishilpu. Nüüd, kui korra nädalas kontoris tööl olen, peaks midagi paremat selga ajama. Kui vaatan meie vastuvõtuneiut, kes nagu supermodell übernaiselikult miniseelikus ja kõrgetes kontsades, pikkade juuste lehvides ringi kõpsutab, hakkab enda pärast päris piinlik.

No igatahes, kolme tunni šoppamise tulemusena ostsin neli riideeset - kaks T-särki endale, üks topp õele, ja paar kingi. Parem kui mitte midagi, eks?

Koduteel kõndisime läbi Times Square'i. Seekord polnud ma sinna veel õhtusel ajal jõudnudki, kuid vaatepilt oli taasnägemist väärt. Ma ei kujuta ette, kui meeletult elektrit kogu selle show peale ööpäevas kulub. Raske öelda, kas isegi Las Vegases öisel ajal nii valge oli. 








Koju tulles oskasime oma metroopeatuse maha magada ning kihutasime rõõmsalt ühe peatuse võrra edasi. Kahe peatuse vahe oli aga tavalise 1-2 minuti asemel tunduvalt pikem. New Yorgi metrooga on muide see huvitav lugu, et kui oled vales suunas läinud, siis pead maa alt välja minema, üle tee kõndima, jälle maa alla minema ja uuesti metroosse sisenema. Seejuures tuleb uue pileti eest maksta. Nii et tasub hoolikas olla, et jutustamishoos oma peatusest mitte mööda vihiseda ning ennast näiteks Harlemist leida. 

Veel paar New Yorgi posti tulemas - ja siis on aeg kodutee ette võtta. 
Olge mõnusad!

Kommentaare ei ole: