Päev 7: Cambridge

Cambridge on, nagu juba öeldud, Bostoni külje all asuv linn, mis on eelkõige tuntud sealasuva Harvardi ülikooli poolest. Harvardist tulevad siis need kõige helgemad pead. Ka Jenniferi kihlatu Won õpib seal praegu. Cambridge tundub olevat õppimiseks piisavalt rahulik ja vaikne ning ilmselt ei harrastata siin nii hullumeelset ülikoolielu nagu paljudes teistes USA ülikoolides. Nagu aru olen saanud, on muidu siinne kolledžielu algus nagu vasikate karjamaale laskmine kevadel. Kodust välja saanud noored, kes pole kunagi üksi elanud, pidutsenud ega alkoholi maitsnud, lähevad uutest võimalustest täiesti pöörasteks ning kiirabiväljakutsed ühikatesse, kus tuleb rebaste magusid loputama hakata (sest nad ei pruugi teada, et õlu ja viski pole sama kangusega asjad), pole ebatavalised. 

Eile hommikul käisimegi veidi ringi Harvardi ülikooli linnakus ning loodusmuuseumis. Mulle on alati meeldinud USA ülikoolilinnakutes, nii palju kui neid näinud olen, see, et nad on väljanägemiselt väga ühtsed. Meil on üks maja ehitatud viiskümmend aastat hiljem kui teine, iga hoone on eri nägu ja kõik nad paiknevad tavaliselt mööda linna laiali. Siin on kõik majad sarnased, kompleksselt koos ja üldpilt palju terviklikum. 

Ilm oli jälle paha, meil ei tekkinud mingit tahtmist mitu tundi vihma käes liguneda. Seega otsustasime mõnda muuseumi minna. Kuna alati võidavad millegipärast kunstimuuseumid, siis seekord läksime hoopis loodusmuuseumi. 

Esimeses saalis oli väljas palju erinevaid kivimeid - värvilisi vääriskive ja meteoriiditükke. Päris uskumatu, kui erksavärvilised ja säravad need on. Nii mõnigi neist oleks päris kena sisustuselement. 

Järgmine põnev ruum oli klaaslillede ruum. Esmapilgul tundub, et tegemist on tavaliste kuivatatud lilledega, aga nii see pole. Kokku oli näitusel üle 800 erineva taimeliigi, kõik klaasist ja käsitööna tehtud. 

Kas ütleksite, et need lilled on klaasist tehtud?

Ja muidugi ei saa loodusmuuseumis üle ega ümber dinosaurustest. Päris märkimisväärselt suured tegelased, tuleb öelda. See konkreetne isend oli näiteks ligi 13 meetrit pikk. 

Loomulikult oli seal veel erinevaid putukaid ja mutukaid, kalu ja metselukaid. 

Siis oligi aeg tagasi Bostoni metroosse hüpata, et bussiga tagasi New Yorki sõita. Teel muuseumi olin oma salli ära kaotanud. Olin selle lohakalt ümber koti õlarihma sidunud. Metroojaama poole astudes aga märkasime maas midagi rohelist...

Üks läbivettinud roheline sall vedeles maas. 

Üldiselt jäi Bostonist väga hea mulje. New York on linn, kus on tore turistina käia, aga päriselt siin elamist on raske hästi ette kujutada. Boston oli palju hubasem ja kodusem ja väga euroopalik. 

Uute juttudeni!