Päev 6: Boston

Kuuenda päeva hommikul olime juba kell viis üleval, et hakata Bostoni poole sõitma. Siinne bussisüsteem on päris naljakas. Kuigi piletid on kõigil ette ostetud, tuleb bussi oodates siiski järjekorda võtta, sest nii saab parema istekoha. Nimelt pole piletitel mingeid numbreid. Võtsime siis meiegi sappa. 

Sabasseismise mõte jäi aga siiski arusaamatuks, sest kui buss saabus, ei sõitnud selle nina mitte kõige esimese rivisseisja, vaid viimase poole. Nii keeras terve järjekord ennast ringi ja enne viimane olnu oli nüüd esimene. Lisaks selgus, et mingi meile arusaamatul alusel olid reisijad A, B ja C rühmadesse jaotatud, nii et kõige esimesena said üldse peale A-rühma reisijad, siis B ja siis C. Väga segane värk igaljuhul. Buss muide, ei välju üldse mingist korralikust bussijaamast, vaid korjab su lihtsalt tänavalt üles. 

Igaljuhul teele me saime. Reis kestis neli ja pool tundi ning selle aja sees on kohustuslik söögipaus: kaks tundi pärast bussis istumist lastakse inimesed võikut ja limpsi ostma. Sest milline ameeriklane neli tundi söömata vastu peab? Kui meie bussides ei lubata sageli üldse süüa - no võiku on ok, aga midagi suuremat tavaliselt mitte - siis siin tulevad inimesed bussi suurte takeaway karpidega, buss saab hoobilt burgeri- ja nuudlilõhna täis. 

Bostonisse jõudnud, sõitsime Hugh' õe Jenniferi ja tema mehe Woni poole Cambridge'i, viskasime asjad nende poole ning sõitsime metrooga tagasi Bostoniga tutvuma. Boston on USA üks vanimaid linnu, asutatud 1630ndatel, nii et siinse ajaarvamise järgi tõsiselt iidne linn. 

Boston on New Yorgist väga erinev ja Euroopa linnadele palju sarnasem - majad palju vanemad ja madalamad, tänavad kitsamad. Linnas tekkis kohe väga kodune tunne, palju kodusem kui New Yorgis. Pilvelõhkujaid polnud, selle eest oli palju parke ja tänavamelu kordades väiksem. 

Boston on ka ajalooliselt oluline linn. Harvardi väljakul asuvasse surnuaeda on maetud palju Ühendriikide ajakoo olulisi inimesi - riigimehi, sõjaväelasi, professoreid jne. 

Linna au ja uhkus on Bostonis sündinud Samuel Adams. Praegu seostatakse tema nime arvatavasti eelkõige õllega - Sam Adams on USA vast kõige tuntum õllemark. Tegelikult on mehel veidi suurem tähtsus kui õllepudeli sildil poseerimine, nimelt oli ta 1770ndatel iseseisvussõja tähtsamaid eestvedajaid ning üks riigi rajajatest. Ka Adams, nagu suur osa ajaloo olulisemaid tegijaid, lõpetas Bostini naaberlinnas Cambridege's asuva Harvardi ülikooli. 

Ilmaga meil jälle ei vedanud! Kogu aeg sadas, Usun, et linnas on kena ilmaga väga ilus. Jennifer rääkis, et talv on siin ikka korralik - külm ja rohke lumega, kuid suvel läheb paariks kuuks nii kuumaks, et ei ole tahtmist nina üldse toast välja pista. Eile aga sadas lihtsalt kogu päeva vihma. 

Seega kuulutasime linnatuuri lõppenuks ja otsustasime, et on aeg midagi süüa. Jennifer tahtis meile kindlasti näidata Itaalia linnaosa ja kahte cannoli kohvikut. Cannolid on väiksed Itaalia koogikesed, natuke meenutavad vahvleid. Koogikesed on rulli keeratud ja täidetud maitsestatud ricottaga. Kahel pool tänavat, praktiliselt kohe üksteise vastas, on kaks konkureerivat cannolikohvikut. Astusime sisse ühte neist, kui õigesti mäletan, Mike's Pastry Shopi. 

Liiga head asjad! Kuna me polnud veel mingit nö päris toitu söönud, võtsime igaüks vaid ühe väikse, enne kui sööma läksime. Kuid ette rutates tuleb öelda, et pärast söömaskäimist oli muidugi tarvis veel üle tee teises kohvikus käia, et ikka konkurendi toodang ka ära maitsta. 

Restoraniskäik oli ka elamus omaette. Jennifer tahtis meid viia oma lemmikusse Itaalia restorani Giaccomo's Ristorante, kuid kuna see on pisike, vaid kaheksa lauaga koht, siis on ukse taga saba näljastest inimestest sageli pikk, ulatudes ümber nurga järgmise tänavani. 

On ikka inimestel kannatus! Ootused said väga kõrgele kruvitud, sest inimesi tuli sappa aina juurde ja juurde. Väljas hakkas juba päris külm, sest vihma kallas endiselt. Meie Hugh'ga olime päeva jooksul söönud hommikul kell kaheksa ühe võileiva ning pärast seda pisikese cannoli. Kõik. Kõhukorina saatel ja näljaste nägudega siis ootasime seal restorani akna taga, aeg-ajalt sisse passides, kas keegi juba liikuma ei hakka. Aeg venis jubedalt, kokku seisime sabas tunni ja 40 minutit!

Selle nälja peale oleks juba söönud vist isegi seeni. Toit oli hea, vein ka. Siiski mitte midagi nii erilist, mida varem söönud poleks. Starteriks valitud friteeritud mereannid olid head, aga pasta suhteliselt tavaline, ütleme, hinne neli. Aga midagi vinguda ka polnud. 

Kui lõpetasime ja järgmised näljaste nägudega kliendid sisse lasime, oli plaanis veel Bostoni vanimas baaris üks drink teha. Paraku ei kõlvanud turvamehele minu Eesti juhiluba ja sisse meid ei lastudki. Läksime siis hoopis Jenniferi ja Woni poole ning ülejäänud õhtu veetsime lobisedes ja filmi vaadates. Valisime välja filmi "The Town", mille tegevus toimus Bostonis. Just koduteel olime möödunud pangast, mida Ben Affleck röövis :) Kuigi ma pole actioniarmastaja, oli see film täitsa hea. Selle järelmõjud siiski mitte niiväga, nimelt nägin unes, et olin ka üks relvakangelastest.

Järgmine post juba Cambridge'st!