Tere!
Ikka veel pole ma oma haigusest täielikult üle saanud. Eile tundsin ennast juba päris hästi ja otsustasin tööle minna, sest kaks nädalat polnud ju kontorisse nägu näidanud reisi tõttu ja kuidagi paha tunne sellepärast. Pealegi tundsin ennast juba täitsa hästi ja täna plaanisin juba trenni ka minna.
Aga kus sa sellega, eile kui koju jõudsin, oli selline väsimus peal ja lihased kanged, nagu oleks maratoni jooksnud. Muid hädasid nagu polegi, nohu enamvähem läinud, aga just see lihaste kangus ja väsimus...
Hommikul hakkab kohe selline valgus ja päike sisse paistma, et vägisi kipuks tossud jalga tirima ja jooksma minema. Ja joogasse tahaks ja jõusaali.
Üleeile kuulsin ühest sõbranna tuttavast, sama vanast kui mina, kes oli täiesti lambist ajuverejooksu saanud. Mingeid tervisehädasid tal enne ei teatud olevat. Nüüd pikutab haiglas ja ootab paranemist, kas sellest matsust ka mingeid tõsisemaid tagajärgi tekib, keegi veel ei tea.
Niisiis on oma imepisikeste hädade üle kurtmine tegelikult täiesti kohatu, kui nüüd järele mõelda, eksole.
Olge terved ja tundke rõõmu sellest, mis on, mitte sellest, mida pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar