Tänane päev jõusaalis algas veidi kummaliselt. Kell 9 läksid uksed lahti ja marssisin sisse, nagu ikka. Vastuvõtulauas polnud kedagi. Ei pööranud sellele erilist tähelepanu, sest aeg-ajalt on adminid riideruume üle vaatamas või kusagil oma ruumides. Kui aga riietusruumist jõusaali tulles märkasin, et telekad ei käi ega muusika ka mitte, hakkas asi kummalisena tunduma. Haudvaikus.
Kerge murdvarga tunne tekkis, aga sellest hoolimata hakkasin hantleid sikutama, selleks ma ju tulnud olin. Päris tükk aega sain uhkes üksinduses ja haudvaikuses trenni teha. Kümne minuti pärast astus saali ka teine tütarlaps. Administraatorit aga ikka leti taga polnud.
Mingi hetk kuulsin, kuidas keegi ähkides ja hingeldades sisse jooksis. Administraatori oli ilmselt sisse maganud :D Kell oli 9.20 ning saalis selle aja peale juba viis treenijat. Kujutan ette, mis jama sisse see neiu sattuda võib, kui ülemus sellest teada saab. Uksed ilmselt avanesid automaatselt, aga mingi turvasüsteemi ei olnud. Oleks võinud seal mida tahes teha!
Trenn oli aga väga hea. Tegin täna (enda jaoks) päris raskete hantlitega rinnalevõtte, tõukamisi, "kiigutamist" ja surumist. Neli harjutust, kuus ringi. See oli nii kerge (ülesehituse mõttes) ja tõhus trenn, et panen selle endale järgmisteks kordadeks kirja.
Võtsin end jälle kokku ja tegin ka nn. boonusringi, esialgu oli kavas ju viis ringi. Enese ületamine on nii hea, et lisaks boonusringile ületasin siis veel korra, seekord plaaniväliste kükist stepilauale üleshüpetega. Sättisin laua kõige kõrgema taseme peale ja tegin 25 hüpet. Siis mõtlesin, et teeks kümme veel. Puhkasin, mõtlesin, mis see viisteist veel ära ei ole. Lõpuks tegin sada. Lõpp oli küll päris suur enesega võitlemine, aga seda magusam tulemus. Sellised asjad annavad kummaliselt jõudu, tunnet, kui palju on võimalik, kui ennast veel korraks kokku võtta. Ja siis veel korraks. Kui seda palju praktiseerida, hakkab see tasapisi ka trennisaalist väljapoole ulatuma. Teed nagu mõttes mingi klõpsu ja saad hakkama rohkemaga, kui arvad...
Okei, filosoofiast tagasi reaalse elu juurde. Trennist ruttasin koju, jõudsin isegi veidi ühe tõlkega tegeleda ning siis tormasin õpetama. Eks need laupäevad ole alati sellised võitlemised, ega ei viitsiks ju tööd teha, eriti kui väljas selline kevad nagu täna. Kuid kuna ees ootab väga motiveeriv puhkus, läks aeg tegelikult päris kiiresti mööda.
Ma pole ammu aega mingitel iluprotseduuridel käinud. Eile ja üleeile võtsin need asjad ette, et ennast reisi eel veidi "tuunida". Käisin maniküüris ning lasin juuksuril eeskujuliku jupi katkiseid juukseotsi maha võtta ning tuka ette lõigata. Esimest korda käisin kuumade kääride lõikusel. Kuumad käärid peaks juukseotsi tervendama ning seega juustel paremini kasvada laskma. Eks näis, kas oli kasu.
Homme aga asun juba Helsingi poole teele. Ööbin Maarja juures ning esmaspäeva varahommikul ootab lend Big Apple'isse. Hurraa!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar