Päev 5: kilomeetrid, kilomeetrid

Eilne päev koosnes poole lõunani magamisest ning oli ka ülejäänud plaani osas suhteliselt vaba. Alles õhtul pidime Hugh' sõbrannaga kokku saama. Enne seda lihtsalt jalutasime ja hingasime suurlinna õhku, mis oli eile muide juba palju palju soojem ning isegi kergest vihmasabinast ei olnud tegelikult midagi.

Tahtsin veidi šopata, aga kuigi häid poode selleks tegelikult ei leidnudki. Hugh’ tädi on vaatamata oma eale endiselt äärmiselt stiilne trenditeadlik daam, kuid tema poesoovitused jäid hinna poolest minu jaoks ikka kõvasti ülakanti. Nii et pääsesin taaskord suuremat summat kulutamata.

Ma ei tea, kui pika maa me eile maha kõndisime, kuid selle järgi, kuidas mu jalad ennast täna tunnevad, oletan, et kilomeetreid kogunes väga eeskujulikult. Kõndisime pikalt mööda 5. avenüüd. Alustuseks jäi tee peale National Library ehk rahvusraamatukogu. Raamatukogufriik nagu ma olen (kõige ilusam on ikkagi Helsingi Kansalliskirjasto!), ei saanud seda vahele jätta.

Raamatukogu on kõigile avatud ning haudvaikusest pole seal juttugi. Kindlasti on ka mingid saalid, kuhu niisama külastajaid ei lasta ja kus vaikne on, aga suuremad saalid on kõigile lahti. Seintel ja laes on massiivsed maalid ja lugemissaalid antiikses stiilis sisustatud. Olen alati mõelnud, et vaatepilt, kus igivanas raamatukoguhoones inimesed modernsete läpakate tööd teevad, kõrvaklapid peas, ühe käega telliskivisuurust raamatut lehitsedes ja teise käega mobiilis surfates, on nii naljakalt kontrastne.

Piki 5. avenüüd edasi liikudes jäi teele Flatiron Building, kummaline triikraua kujuga maja. Ma ei tea täpselt, mis seal majas nüüd on, aga oletan, et kontoriruumid.

Peagi jõudsime 5. avenüü sellesse osasse, mida teatakse oma kallite ja trendikate disaineripoodide poolest. Hugh’ tädi teadis rääkida, et paljud disaineripoed on oma uksed kinni pannud, sest ostjaid pole jätkunud. Tõsi on, mullegi tundus, nagu oleks eelmisel korrad kõiki neid Gucci-Pradasid rohkem olnud. Nüüd on aga isegi sellised lihtsad kaubamärgid nagu H&M ja United Colors of Benetton oma poed siia püsti pannud.

Teele jäi ka Rockefeller Center, mille väljakule pannakse jõulude ajal traditsiooniliselt üles linna kuusk. Samuti on selle ees uisuväli, mis oli turistidest tõsiselt ummistatud, ning lippude väljak. 

Eesti lipp oli ümber masti keerdunud, aga üritasime end sellega siiski pildi peale saada.

Õhtupoole saime kokku Hugh’ kunagise korterinaabriga Los Angelesist, Sandyga. Sandy on nüüd üheksa aastat New Yorgis elanud ja teab kohti hästi, seega viis ta meid ühte baari, kuhu me ise kindlasti mitte minna poleks osanud. Sellepärast, et kohal polnud nimegi, samuti ei oleks väljast vaadates keegi aru saanud, et siin üldse mingi baar võiks olla – ühtegi silti selle kohta väljas ei olnud. Koht on spetsialiseerunud kokteilidele. Menüüs oli ehk umbes kümme kokteili, kuid kõige “minevam” jook on selles kohas kuuldavasti baarmeni valik: ütled vaid baarmanile põhilise alkoholiliigi, mida oma jooki tahad (viin, rumm, viski...) ning maitse, mida eelistad (magus, kuiv, tsitruseline...) ning poiss leti taga miksib sulle ise oma äranägemise järgi dringi kokku. Seejuures, kui sulle tema valik ei meeldi, võid selle lahkelt tagastada ning ta teeb midagi muud. Kuidas see noormees oma tööd tegi, oli omaette vaatamisväärsus. Esiteks nägi ta välja nagu 60ndate filmist: korralik triiksärk, vest, lips ees, juuksed eeskujulikult geelitatud ja millimeetri pealt õigest kohast lahku kammitud. Joogivalamisarsenal nägi välja nagu kooli keemiatunni labor, letil oli kümneid potsikuid ja mõõteklaase. Tööd tegi ka nagu apteeker, keskendunud pilk silmis, mõõtis kõik täpselt välja, raputas kokteile ka vist sekundi pealt täpse ajastusega, selline mulje jäi. Ja pettuma jookides ei pidanud. Jõime igaüks päris mitu drinki ning midagi ümbervahetamisele ei saatnud.

Väike väsimus ja imepisike peavalu olid hommikuks käes, aga täna hommikul tulime Bostonisse ning bussis oli neli tundi aega seda välja magada, nii et polnud hullu midagi.

Homseni!