Päev 4: lilledes Macy's, Central Park ja muusikal Stomp

Tervitus!

Kõik, kes New Yorgis või üldse Ameerikas kunagi šopanud on, teavad Macy'st, suurt kaubanduskeskust, kus võib vist päevi veeta. Isegi kui reisil midagi osta ei kavatse, käiakse ikka tavaliselt siit nii igaks juhuks läbi. Eile hommikul rääkis Hugh' tädi, et igal aasta kevadel on seal suur lillenäitus The Secret Garden, mida inimesed ka kaugemalt vaatama tulevad. Kompositsioone ja dekoratsioone on maast laeni ja seinast seina. Niisiis vaatasime esmalt selle üle.

Kleit punastest gerberatest, roosidest, tulpidest ja minule äratundmatutest lilledest

Väga ilus oli küll. Kummaline, muide, et need lilled ei lõhnanud! Võiks ju arvata, et selliste koguste lilleõite peale on terve kaubamaja lõhna täis, aga nii see ei olnud. 

Lahkusime Macy'sest ilma suuremate kahjudeta (loe: ei kulutanud raha), kuigi mingil hetkel pean ilmselt siiski midagi endale ostma. Vahemärkus, siia tulles avastasin Stockholmi lennujaamas, et mu teksad on piinlikust kohast täiesti katki, oma 5 sentimeetri pikkune auk sees. Sinnasamma lennujaama WC prügikasti nad jäidki, nii et nüüd on mul ainult üks paar pükse kaasas. Ning eile jäin oma ainukeses enamvähem korraliku kampsuniga siin kusagile kinni, nii et sellessegi kärises eeskujulik auk.

Aga tagasi eilse juurde. Järgmine peatuskoht oli Central Park, park, mis on tuntud oma muuseumide, kujude ja tiikide poolest ning on üks newyorklaste lemmikumaid vaba aja veetmise kohti. 

Suvel käiakse siin piknikul, jooksmas (oli paar lühikestes pükstes hullukest ka seekord, aga erilist ahvatlust ise joosta ei tekkinud), taldrikut lennutamas ja nii edasi. Mäletan Central parki rohelise ja hästi lopsakana, eelmisel korral tekkis siin tõsine džungli tunne, sest erinevaid taimeliike oli nii palju. Eile aga oli tunne üpris talvine, sest kaunist päikesest hoolimata oli väljas väga karge. 

Belvedere's lossi ülemiselt korruselt on hea vaade tervele pargile. Tegelikult pole see päris "loss", sest maja on küllalt pisike. Ülakorrusele pääseb kitsast keerdtreppi pidi. Siiski ei midagi väga klaustrofoobilist, sest maja pole kuigi kõrge ja trepid seega mitte kuigi pikad.

Kui loete ilmaennustust Central Parki kohta, siis kraadid on mõõdetud just selle torni tipust. Lossis sees on näitus pargis kasvavate taimede ja seal elutsevate loomade kohta. Kõige ilusam oli aga alla Kilpkonatiigile avanev vaade. Kilpkonni ei paistnud sellel aastaajal küll kodus olevat. 

Pargis on ka mitmeid kujusid ja mälestusmärke, üks neist kuju Imedemaa Alicest. John Lennonile pühendatud Strawberry Fieldsi märgist oskasime seekord paraku seda leidmata mööda jalutada. 

Imedemaa Alice'i tegelastega

Päikese käes oli pargis päris mõnus jalutada. Vahepeal istusime maha ja vaatasime niisama möödakõndivaid inimesi. 

Väga palju inimesi selle jahedaga pargis siiski polnud. Ka paljud muruväljakud ja platsid on veel külastajatele suletud. 

Järgmine missioon oli osta õhtuks muusikalipiletid. Siin on üks piletimüügikoht TKTS, kust saab sama päeva etendustele poole hinnaga pileteid, kui neid veel alles on. Kohale tasub minna kohe putka avamise ajaks (eile avati see kell 15), seda suurema tõenäosusega pieteid saab. Esmane idee oli osta Mamma Miale, aga kui kuulsime, et isegi 50% soodustusega pilet 90 dollarit maksis, otsustasime, et see on liiga palju. Hugh oli alati tahtnud näha etendust Stomp, millest mina minagi kuulnud polnud. Selle eest tuli kahepeale välja käia sada dollarit, nii et poole vähem. Ette rutates ütlen, et see oli seda hinda väärt ja oleks olnud veel kolm korda rohkemgi!!

Niisiis, tegemist on etendusega, kus ei ole mingit sõnalist osa, vaid kogu show on üles ehitatud erinevatest vahenditest heli kättesaamisele neid lüües, põrgatades, kraapides, vastu maad kopsides, venitades, tirides. Etendus algas nii, et lavale tuli harjaga põrandat pühkiv mees. Algul pühiks niisama, siis muutus pühkimine rütmiliseks, edasi hakkas harjavarrega vastu põrandat klopsima, ikka teatud rütmi järgi. Lavale tuli järgmine tegelane, kes lisas sellele rütmile veel omalt poolt mingi rütmi, ikka samasuguse harjaga. Kogu aeg tuli keegi juurde ja lõpuks oli laval kaheksa näitlejat ja täielik muusikaline möll. Kui täpselt igaüks oma harjaga klopsis, õigel ajal seda mööda maad lohistas, vahepeal harju üksteise vastu lõid nii, et kõik see kokku kõlas, oli muusika täiesti müstiline!

Harjad olid alles esimene vahend. Kahetunnise etenduse ajal kasutati muusika ja rütmi tegemiseks näiteks panne, prügikaste, plekist valamuid, korvpalle, ajalehti, torusid, vett, pliiatseid. Kõik ei tulegi meelde. Kõige muljetavaldavam oli aga võib-olla tulemasinate osa. Kaheksa näitlejat seisid laval kõrvuti, igaühel kummaski käes tsäks, ja süütasid-kustutasid neid niimoodi rütmiliselt, et tekkis võimas heli ja tuledemäng. 

Kahjuks ei tohtinud seda etendust pildistada, aga sellest videost saab aimu, kuidas see kõik välja nägi. 

Stomp on vist selle reisi kõige suurem elamus olnud!! Peatselt New Yorki tulevatele blogilugejatele: seda ei tohi vaatamata jätta! 

Koju tulles oli jube tahtmine kogu aeg käsi kokku plaksutada, iga prügikast oli nii ahvatlev, et tekkis tahtmine seda trummina kasutada ja tänaval vedelevaid ajalehti kokku käkerdada, et neid tore krabistada oleks :)

Olge mõnsad!