Läbi pori ja vee...

... toimus mu tänahommikune trenn. 

Naistepäeva hommik äratas aknapleki kolinaga. Vihma sadas! Tõsiselt kõvasti. See polnud isegi mitte lörts, vaid tõesti vihm. 

Mõtlesin, mida teha. Uni oli läinud, hea meelega oleks jõusaali läinud, aga spordiklubi avamiseni oli veel kaks tundi aega. Jõusaali lahtiolekuajad nädalavahetuseti on üldse muidugi eraldi teema, sest minu arvates võiks trennihuvilistele ka laupäeval-pühapäeval vähemalt kaheksast uksed avada. Aga see selleks.

Mõtlesin oma eileõhtustele, mitte väga meeldivatele tegemistele (doktoritöö... uhh - kas tuleb kunagi see kaunis päev, kui ta valmis saab???) ja tundsin, kuidas stress ja tüütud sundmõtted kallale hiilivad. Otsustasin ära põgeneda, enne kui omaenda mõtetega ennast liiga palju ahistama hakkan. 

Vaatasin veel korra aknast välja. 

Ilmselt kõige kohutavam pilt mu blogis. Jah, aken on ka must, aga see ei muuda asja. 

Tõmbasin selle vaatepildi peale tossud jalga ning panin minema. Vihmast sai lörts ja poriloigud laiutasid maas, aga mis siis. 

Ma ei jooksnud kaua, aga intensiivselt - soojenduse ja lõdvestuse vahepeale tegin 5x100 meetrit nii kiireid sprinte kui jõudsin. Algul plaanisin kolme spurti, aga pärast kolmandat tundsin, et ei olnud veel piisavalt raske. Tegin neli. Siis mõtlesin, mis imelik korduste arv see neli veel on - kordusi tehakse ikka kas kolm, viis või kaheksa. Tegin ka viienda. Siis olin küll tühi - lühikesed ja kiired sprindid, mille vahepeal on vaid sörk tagasi alguspunkti, võtavad täiesti läbi. 

Vahel on nii, et selleks, et enda mõtteid "koos hoida" või kaotsiläinud jõud üles leida, on vaja teha midagi rasket, võib-olla isegi ebameeldivat. Kõlab natuke masohhistilikult, aga minu puhul see toimib. Raske olukord nõuab enda sundimist, mugavustsoonist väljamurdmist, veidikenegi enda ületamist. Ja on küll parem olla, kui hakkama saad.

Ilusat naistepäeva!