Seda tahaksin ma teada.
Miks?
Sest tahaks oma peas vahepeal shut downi teha. Pea tühjaks lasta, et pärast jälle rohkem energiat oleks.
Lõpetada muretsemine tühiste asjade pärast.
Magada sügavamalt.
Keskenduda paremini.
Piisavalt põhjusi, eks.
Korra olen meditatsioonis käinud, eelmisel aastal San Franciscos. Tookordne ühismeditatsioon mulle erilist muljet ei avaldanud ja seega ma samasse kohta enam uuesti ei läinud, aga ehk andsin liiga kergelt järgi.
Sellepärast käisime eile Joogatoas, et meditatsiooni proovida.
Tuba asus ühe eramaja keldris. Sisustatud suhteliselt ootuspäraselt - matid ja padjad maas, tuba hämar, paar küünalt, vaikne muusika.
Juhendaja Inga palus meil istuda endale mugavas poosis - kas rätsepaistes või teemantpoosis. Sulgesime silmad, kuulasime, mida juhendaja rääkis. Peamiseks, või tegelikult ainukeseks ülesandeks oli kuulata oma hingamist ja püüda sellega kaasa mõelda. Vahet ei ole, kas hingamine on kiire või aeglane, pikk või lühike, pinnapealne või sügav - peaasi oli lihtsalt sellega kaasa mõelda.
Kui mõte kuskile kaotsi kippus minema, mida, nagu arvate võite, juhtus sagedamini kui tahtnud oleks, tuli see ikka jälle tagasi hingamise juurde suunata. Millega mu mõte siis hoopis tegeles? Näiteks sellega, mida järgmises tunnis teha. Tundega, et kõht on natuke liiga täis - oleks võinud enne vähem süüa. Mis päeval ma järgmisel nädalal ühe kliendiga kokku pidin saama - oli see teisipäev või neljapäev?
Nagu neid "probleeme" oleks saanud seal kohapeal lahendada. Juhendaja sõnul ei tohi aga enda peale pahaseks või vihaseks saada, vaid enda hingamise juurde tagasisuunamine peab olema pehme ja heatahtlik. Vahepeal suutsin küll hingamisele keskenduda, kuid arvan, et see korraga võib-olla 30 sekundiks. Siis olid mu peadpööritavalt tähtsad küsimused jälle platsis.
Mingil hetkel jäi muusika vait ning Inga ütles, et jäänud on veel 25 minutit.
Tundsin ka, kuidas mu jalad tuimaks muutuvad. Algul polnud ma kindel, kas see on meditatsiooni mõju ja ma hakkangi midagi tundma, või surevad nad lihtsalt ära. Paraku viimast. Mingi hetk hakkas füüsiline pinge nii palju segama, et hingamisele keskendumine oli juba peaaegu võimatu. Mis, ma arvan, peaks olema tegelikult teistpidi: kui vaim on piisavalt tugev, seda tuimust ei tunnekski. Jõusaalis suudab küll vaim kehale "ära teha" - kui läheb vastikult raskeks, siis tavaliselt suudan ikka veel ühe burpee või kätekõverduse teha, ja tegelikult pärast seda veel vaja ja kui hästi tarvis, siis ühe veel.
Kõik on peas kinni, ma tean. Nagu veel ühe kilomeetri jooksmine ja veel ühe raske küki tegemine, nii ka võime pea tühjaks lasta. Usun täiesti, et see on õpitav, nii et proovin edasi. Kui nii paljud inimesed maailmas mediteerivad ja selle heast mõjust räägivad, siis peab selles ju midagi olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar