Viimases postituses mainisin, et tegin tavapärasest pikema ülakehatrenni ja mõtlesin, mis mu lihased järgmisel päeval teevad. No mis nad siis teevad - haiget! Autš. Trenni ajal ei saanud arugi, et neid nii palju piinasin.
Kuid armsatest inimestest. Õnneks on nii palju teistsuguseid inimesi kui näiteks see tige tädi postimajas. Nii, nagu mõned inimesed oskavad ja tahavadki teiste tuju ära rikkuda, avaldavad teised, ja tavaliselt selleks eraldi suurt jõupingutust tegemata, nii suurt positiivset mõju. Selle kallal, kuidas esimesed ära blokkida, pean veel tööd tegema.
Teisipäeval oli mul asja Nukuteatrisse.
Seda selleks, et kokku saada näitlejanna Sandra Langega ning teha temaga Tervis Plussi jaoks intervjuu. Eesmärk oli teada saada, kuidas Sandra oma päeva sisustab. Kuigi olin veidi pabinas, läks see tunne peagi üle, kui sain aru, kui toreda inimesega tegemist on.
Sandra oli minu jaoks kuidagi eriti inspireeriv. Temast lihtsalt õhkus sellist soojust ja rahu, et mul oleks raske ette kujutada, et sellise inimese juuresolekul üldse saab halbu mõtteid pähe tulla.
Igal hommikul jõusaali minnes kohtan üht eakamat paari. Alati võtab härra koha sisse minu kõrvaloleval jooksulindil ja proua meie taga oleval stepperil. Iga kord kui näeme, hüüavad nad oma natuke naljaka aktsendiga Tere hommikust!! (nende emakeel on ilmselt inglise keel). Loodan, et olen ka ise veel mitmekümne aasta pärast selline vilgas ja rõõmsameelne inimene, kes tahab ja jaksab igal hommikul enda tervisele aega võtta. Neid vaadates kohe läheb tuju heaks (kui see mingil põhjusel nii juba ei ole). Või siis veel paremaks.
Eile leidsin postkastist valentinipäevatervituse Hugh'lt. Selles oli kaart, mille kaanel pilt tornist, kus me kunagi päris algul San Franciscos deidil käisime. Kaardi sisu avaldamisele ei kuulu, midagi peab ka enda teada jääma :)
Ilusat lähenevat sõbrapäeva ja positiivseid mõtteid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar