Mis viga on??

Järjest sagedamini taban ennast mingit olukorda kõrvalt vaadates pealkirjas olevat küsimust küsimas. Et mis siis ikkagi viga on? On seda viga siis ikka nii palju, et kohe ei saa rahul olla?

Paar päeva tagasi poes olles oli jälle selle küsimuse kord. Mu ees maksva kliendi ja kassapidaja vahel tekkis täiesti tühja koha pealt ütlemine. Lühidalt nii.

Müüja küsis ostjalt ostja käest kliendikaarti, kes oli selle just saanud, aga mis kassas läbi ei läinud, sest see oli aktiveerimata. Klient, kes juba hakkas tuure üles võtma, et ei teadnud aktivieerimise vajalikkusest midagi, nähvas müüjale, et saan siis alet või ei saa, mul on õigus ja pean saama. Müüja, poololematus eesti keeles, selgitama, et njeet, ikka peaks infoletis ära registreerima, sealjuures sõnu otsides ja ilmselgelt ärritudes, et ta peab tema jaoks ebamugavas keeles rääkima. Ja sujuvalt üle vene keelele! Klient ei jätnud ka õli tulle valamata ja teatas, et ei saa nii pikast venekeelsest jutust aru. Hetk silmade pööritamist müüja poolt ning selgus, et tegelikult ikka võib siinsamas kassas ka ära registreerida. Püha jumal seda kärtsu ja mürtsu. Üks vihane, teine vihane, kes kellele ära paneb, kes s...mini öelda suudab, kes näib lausa ootavat, et vastane (jah, vastane, sest see olukord oli verbaalse lahinguvälja nägu juba küll) terava litaka paneks, et saaks jälle omalt poolt auru juurde lisada. 

Kui ära oli kakeldud ja minu kord maksta, ütlesin müüjale kõige suurema naeratuse saatel tere ja pärast veel kolm korda viisakamalt palun ja tänan. Ikka suu kõrvuni ja otse silma vaadates. Et ta aru saaks, et ma temaga räägin. Oleksin muidugi ka muidu viisakas olnud, aga kuidagi jõudis mulle seal sabas seistes kohale, et lihtne elu võib olla. Kui palju energiat ma normaalselt käitudes säästan ja kuidas ma seda mujal ära saan kasutada. Teisiti, millegi parema jaoks. Lähen trenni või kinno või joon veini või lobisen sõbrannaga või loen raamatut või vahin lage. Kui päev läbi tige oleks, ei tahaks enam midagi teha. 

Täna ei juhtunud mul ka midagi niiväga erilist. Aga ikkagi on terve hulk asju, mille üle rõõmu tunda või millega kasvõi lihtsalt rahul olla. It's all about the little things. 

- Hommikul käisin raamatukogus. Ilm oli päris külm, aga väljas on veel nii ilus ja värviline! 

- Rahvusraamatukogu töötajad. Riidehoiutädist turvaonuni välja, kõik armsad ja sõbralikud. Keegi ei löönud maha, et tahtsin turvaväravatest läbi jalutada juba enne kui raamatukogu lahti tehti, kaks minutit enne kümmet, ning ma saanud ka sõimata, et sissepääsul ID kaardi valesti lugerisse panin. 

- Käisin õppimas uut tööd. See on võimalus!

- Hakkasin bussis juba raamatut lugema, mida juba ammu teha olin tahnud ja mille järel raamatukogus käisingi. 

- Armas seitsmeaastane õetütar helistas ja teatas, et ta on nüüd kah Skaibis. Ja et me hakkame seal nüüd jutustama. Ja üldse tal oli täna neli tundi ja keka oli kõige ägedam (mulle südantsoojendav muidugi).

- Viisin saapad parandusse. Kingsepp oli nii armas onu Mihhail, kes mu kingade alla valge kriidiga püüdlikult Kersti kirjutas ja lahkumisel head aega, nägemist, veelkord head aega ja kõike head soovis. Dasvidanije.

- Kohe lähen õega Viimsi kirikusse Maarja kontserdile. 

Kindlasti oli herilasest müüjal ja skorpionist kliendil ka, mille üle rõõmu tunda, aga nad tegid oma valiku ise. Kõik teevad.

Allikas