Igatsus

Täna tuli peale kohutav igatsus.. Berkeley järele.

Saabusin sinna aasta ja kaks nädalat tagasi. Kõik oli nii uus...

Vaatasin läbi algusaegade pilte. Kuulasin muusikat, mis mulle Berkeleyd meenutab. Vahtisin tätoveeringut, mille lasin teha Berkeleys veedetud elu parima aasta mälestuseks ja mis nüüd igaveseks mu paremat õlga kaunistab. Rääkisin kalli inimesega, kes praegu seal on. 

Just praegu on mul peal kohutav igatsus Kalifornia järele. Siin on mõned pildimeenutused aastatagusest ajast. Kõik need pildid on tehtud oktoobris, päris alguses ja on sellepärast eriti nostalgilised.

Kõik algas siit. 

Esimene päev. Maandusin SF-s ja pärast lühikest und läksin jooksuradu üle vaatama.

Esimesest peatuskohast, hostelist välja hommikujooksule.

Palmid!

Beni ja Amandaga Bluegrassi festivalil. Hiljem sai Bay piirkonnas hõljunud weedi lõhn juba päris koduseks.

Esimene sõpruskond. Vasakul Marcus, minu kõige esimene sõber Berkeleys, kellega tutvusin esimestel Berkeley päevadel samas hostelis elades.

The Crew. Teine nädalavahetus Kalifornias möödus suurepärases Santa Cruzis koos fantastiliste inimestega, kellega olin vaid paar päeva tagasi tutvunud. See oli niiöelda avapauk - sain aru, kui hea mul siin olema hakkab. 

Juhuslikest tutvustest võib tekkida väga armas sõprus! Täpselt nii läks Lisaga.

Santa Cruz by night. Santa Cruzist sai minu jaoks Kaliformia lemmiklinnu. 

Lähenev Halloween

Kõrvitsad nagu meil kuused jõuluturul

See polnudki nii kerge töö!

Koletis

Mu lemmiktüdruk Amanda oma kunstiteosega

Teel Berkeley sadamasse. Ikka oma "mootoril", jooksujalu, Vaade sõiduteed ületavalt sillalt.

Berkeley hommikuudus. Kui palju kordi ma seda vaadet imetlesin!

Ma ei suuda uskuda, et sellest kõigest juba aasta möödas on. Mingis mõttes tegi Kalifornia ja sealsed inimesed minust täiesti teistuguse inimese. Oleksin nagu mingitest kammitsatest lahti lasnud. 

Nüüd puhuvad uued tuuled, ees on uued väljakutsed. Aga kõhus on tunne, et minna saab ainult paremaks.