Eile oli korralik doktoritöö kirjutamise päev. Tegelen sissejuhatusega, mille 1. versiooni saatsin juba juhendajale ära. Sain selle nüüd siis tagasi ja... ohhjahh. Esimene mõte oli, et kommentaare ja parandusettepanekuid on rohkem kui mu oma teksti.
Ma ei saa oma päeva alustada kohe voodist välja astudes ja järgmiseks tooli maha istudes. Pean natuke liikuda saama ja võimaluse korral värskes õhus. Joosta ma ei saa, niisiis läksin varahommikul lühikesele jalutuskäigule, enne kui oma päevaga pihta hakkasin.
 |
| Varahommikune Lansamägi :) |
Siis aga töö kallale... Palju on kõike. Ma tean küll, et juhendajal on kindlasti õigus, kui ta mul seda või toda käseb teha, jupike siia juurde panna ja lõik teise kohta tõsta, viiteid juurde kirjutada, sõnastust läbi mõelda, detailides täpsem olla. Mul endal on aga tunne, et milleks see tähenärimine! Kuid eks see vähendab "tappasaamist" kaitsmisel.
Jõudu mulle!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar