Kolmanda maratoni eel

Sel pühapäeval, 8. septembril ootab mind ees elu kolmas maraton. Senised kaks jooksin mõlemad Helsingis, aastatel 2010 ja 2011. Nüüd siis kodumaa pinnal.

Kolme maratoni ettevalmistused on erinenud üksteisest nagu öö ja päev. Kõige hoolsam olin enne oma esimest maratoni. Kõhklesin kaua, kas suudan distantsi läbida. Lõpuks ei jõudnud mu toonane elukaaslane seda kahtlemist, ohkimist, probleemitsemist ja lähen-ei lähe-juttu enam kuulata, vaid registreeris mu ühel heal päeval jooksule ära ning teatas, et nüüd on asi otsustatud.

Allikas

Leidsin endale Juoksija-lehest kava, mille järgi treenisin vist lausa 6 kuud. Läbisin selle detailse täpsusega: tegin korralikult kõik, mis seal ette nähtud, ei rohkem ega vähem. Tahtsin olla veendunud, et suudan raja läbida. Ei heidutanud veebruari krõbe külm ega juuni kuumus. Terve selle aja joosul ei tarvitanud ma mingit alkoholi ning elasin väga korralikku elu.

Jooks läks esimese korra kohta hästi! Jõudsin finišisse ajaga 3.59.26. Alla nelja tunni, polnud paha! Krampe ei olnud, erilisi valusid ka mitte. Tuju oli muidugi eufooriline. Esimest maratoni saab joosta vaid korra elus.

Allikas

Teise maratoni eel olin nii endast olenevatel kui ka mitteolenevatel põhjustel märkimisväärselt hooletum. Treenisin enamvähem sama kava järgi, kuid tahtsin joosta veidi kiiremini. Kuu aega enne maratoni viibisin aga Colorados suveülikoolis õppides. Colorado kuumus oli tappev! Selleks, et päeva trenn kirja saada, oleks seda tulnud teha enne kella seitset hommikul. Kuid kui kavas on pooleteisttunnine ring, tähendaks see, et äratuskell oleks tulnud panna helisema kell viis. Kella kaheksa ja nelja vahel olin tavaliselt koolis ning pärast seda oli kuumus ikka veel väga karm. Paar korda käisin loengute vahepeal jooksmas, kuid enamasti oli selles kuumuses raskusi isegi 10 km läbimisega. Niisiis jäid trennid alati veidi lühemaks.

Lisaks... nojah. Suveülikooli elu on ju teada. Palju toredaid inimesi, pikki õhtuid, veinijoomisi... see kõik oli nii erinev minu esimesest maratoniks valmistumiseks.

Nii valmistun maratoniks...

Jookski kujunes erinevaks. Alustasin enda kohta väga kiiresti ning üllatuseks, arvestades niikonarlikku ettevalmistust, suutsin seda tempot ka hoida. Kusagil 35. kilomeetril hakkas aga oi-kui-raske. Sein pressis järjest tugevamini vastu. Niisiis olidki viimased seitse kilomeetrit üks suur piin ja põrgu. Kui finišisse jõudsin, ei suutnud ma istuda ega astuda, nii valus oli, et pisarad jooksid iseenesest. Aga aeg oli minu jaoks suurepärane – 3.36.16.

Kolmanda maratoni eel olen olnud täiesti hooletu. Ma ei tea, mis saab. Mingist korralikust valmistumisest ei saa rääkida. Loodan puhtalt sellele, et mu põhi on nii tugev, et need 42 kilomeetrit vastu pean. Mingis tippajast me ei räägi, sest trenni pole vastavalt tehtud. Viimase aasta jooksul pole ma pulsikellagi peale pannud, rääkimata tempo- või ülikpikkadest trennidest. Keskmiselt jooksen 10-12 km kolm korda nädalas, lisaks pikem ring, paarkümmend kilomeetrit, nädalavahetusel. Lisaks veidi jõusaali. Toitumisest ja joomisest ei taha nagu üldse rääkida. Alkoholi olen tarbinud rohkem kui peaks ning kehakaalu on selle ning pideva väljaskäimise tulemusena juurde tulnud. Kuid ma tahan joosta! Eelmine aasta jäi niigi vahele. Mäletan, kuidas selle aasta kevadel kahtlesin ja kõhklesin, kas ikka suudan poomaratoni ära joosta. Ja see polnud midagi ületamatut. Loomulikult on maraton absoluutselt erinev asi, kuid see on tehtav. Niisiis, enne kolmandat maratoni on mu peas vaid...