Hetkel on mul jube palju tööd, mis aga ei tähenda, et trennist loobuma peaks. Praegu on tulnud ports tõlke- ja toimetamistöid, mille tegemine mulle iseenesest väga meeldib, pluss muidugi doktoritöö kirjutamine. Kuid on üks asi, mis selle kõige juures häirib - istumine. Istumine, istumine, istumine. Hetkel tõlgin ühte dibeediteemalist raamatut ning loen hirmuga, kuidas väheliikuv eluviis meile mõjub. Selles kirjutatakse, kuidas meie esivanemad, kes veel küttimise ja korilusega tegelesid, päevas 8-16 kilomeetrit kõndides ja joostes läbisid. See aga ei tähenda, et nad muul aja paigal oleks istunud. Ikka tuli endale maa seest mugulaid kraapida või puu otsa kookose järele ronida.
Teispäeval võtsin trennivaba päeva, sest olin pühapäevasest jookust ikka veel päris kange. Ning praktiliselt siis istusingi terve päeva oma arvuti taga ja töötasin. Õhtuks olin täiesti läbi, kuigi polnud ennast päeva jooksul grammigi liigutanud.
Kummaline, kuidas see mõnda inimest üldse ei häiri, et nad kogu päeva jooksul ennast kontoritoolilt või diivanilt üles ei aja. Ma jääksin vist haigeks. Mul on väga hea meel, et olen kodust kaasa saanud harjumuse liikuda - kooli läksime alati jalgsi, poodi rattaga ja ka nädalavahetusel käisime vähemalt korra "linna peal", isegi kui konkreetselt poest midagi vaja polnud. Sealt tuligi harjumus iga päev liikuda.
Igatahes teisipäeva õhtul otsustasime Hugh'ga, et aitab istumisest - tema töö on täpselt samasugune, juured tooli külge kasvanud - ja võtsime ette päris mitme kilomeetri pikkuse teekonna toidupoodi, kuhu tavaliselt rattaga lähme. Jube hea oli lihtsalt kõndida!
Kolmapäevaks aga plaanisin kindasti mingit trenni, mis aga liiga palju aega ei võtaks, sest seda mul hetkel lihtsalt pole. Kolasin netis ringi, kogusin ideid ja tegin kolmapäeva hommikuks sellise kava (mõte siit):
5 min soojendusjooks
100 kükki
90 istessetõusu
80 väljaastet
70 burpeed
60 sekundit plank
50 "mägironijat"
40 kätekõverdust
30 käte-jalgade tõstet (kõhulihased)
20 kükist üleshüpet
5 min jooksu lõdvestuseks
Tundsin kohe, et see trenn mõjus eriti karmilt tagumikule ja reitele. Kuid üllataval kombel oli kõige raskem hakkama saada kätekõverdustega. Burpeed (mis on nende eestikeelne nimi?) on alati rasked ning tean, et paljudele need ei meeldi, aga mulle meeldib, kui hästi nad mõjuvad :)
Lühikese aja sisse jõuab tegelikult palju ära mahutada - alati ei ole vaja tundideks trenni minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar