Early bird ehk miks ma valin hommikuse trenni

Allikas

Pean ennast pigem hommiku- kui õhtuinimeseks, seda eriti trenni osas. Kuid ka mõttetöö kipub hommikupoolikuti paremini jooksma. Ma pole ka raskeimal eksamiperioodil olnud öine õppija ega pole ma ka ööpimeduses jooksma läinud. Minu energia on laes hommikul ning õhtul teevad nii keha kui vaim lihtsalt shut downi.

Rise & shine! Allikas

Vahel on aga hommikul selline tunne, et ei viitsi mitte trenni minna. Et teen paar tundi tööd ja siis lähen. Kodustöötaja rõõmud! Siis aga tuleb ikka midagi ette - kas ei taha tööd pooleli jätta või tuleb mõni muu toimetus vahele. Kui ma kella neljaks ennast trenni pole ajanud, siis tõenäoliselt enam ei lähe ka. 

Erandiks on jooga või mõni rühmatrenn, kuhu tahan kindlasti minna. Näiteks on siin ülikooli sprodiklubis väga hea jõutrenn Pure Strength, mis aga algab õhtul kell 6.30. Seega suhteliselt hilja, aga kuna see trenn ja treener on super, siis teen vahel erandi. 

Üleeile oligi selline päev, mil sattusin erandkorras jõusaali kell viis õhtul. Oii kui ülerahvastatud saal oli! Praktiliselt kõik masinad, kangid ja hantlid olid kasutuses. Oletasin, et suvisel ajal on klubis vaiksem, sest tundengid on ära. Aga ilmselt oli tegemist suvekursuslastega. Nii ma siis seisingi nõutu näoga mõeldes, mis ma siis nüüd edasi teen. 

Eii, mitte nii. Allikas

Korraks kaalusin isegi samal ajal algavasse spinningutrenni minna, aga olin tulnud mõttega jõutrenni teha ning tahtsin oma plaanist kinni pidada. Niikuinii peaksin jõusaalis rohkem käima ja kui juba välja olin tulnud, venitasin oma trenni kuidagi kättesaadavaid vahendeid kasutades ära. 

Seega ongi peamine põhjus, miks ma hommikui jõusaalis käin, see, et rahvast on vähe, kõik masinad kasutamiseks kättesaadavad ning enamasti ei pea keegi minu ega mina kellegi taga ootama. Lisaks tunneb mu keha ennast hommikul lihtsalt paremini.

Aga miks mulle hommikuti joosta meeldib, on omaette teema. Esiteks sobib mulle joosta enamasti täiesti tühja kõhuga. Olen selles osas eriti tundlik, sest kui natukenegi tugevama hommikusöögi söön, pean vähemalt kolm tundi ootama, kui ma ei taha rajal pidevalt krookusda või luksuda. Niisiis stardingi tavaliselt pärast hammastepesu ning väikest venitust. Kui lähen paaritunnisele jooksule, siis muidugi söön midagi, mis kergelt seedub, näiteks banaani või smuuti. Energiabatoonid aga tahavad jälle kauem seedimist ja need mulle vahetult enne trenni ei sobi.

Teiseks - hommikul on väljas kõik nii erinev. Aeg oleks nagu seisma jäänud ning tunnen ennast nagu mingit salajast missiooni täites, saades osa millestki erilisest, millest teised, voodis und põõnavad inimesed ilma jäävad. 

Mäletan aegu, kui veel Vantaal elades varasel talvehommikul juba enne päikesetõusu rajal olin. 

Havail joostes, kui vaid mõni üksik inimene alles rannas liikvel oli. 

San Diegos, esimest korda Kalifornias, varahommikul palme imetledes.

Santa Cruzis kell pool seitse poolmaratoni algust oodates.

Tartus, varasügisel mööda Emajõe äärt sörkides, kui kedagi veel liikvel pole. 

Berkeley sadamas  päikesetõusu oodates.

Või kodusel Otepääl Pühajärvele tiiru peale tehes, nii vara, et vaid mõni üksik hommikuujuja sulle imestunult järgi vaatab. 

Allikas

Kuigi mina teen oma tööd kodus ning põhimõtteliselt võin alustada oma päeva ka kell 12 ning töötada hilise õhtuni, olen tihtipeale trenniga valmis juba kella üheksaks. Kuid iga organism on erinev ning tean inimesi, kes mitte kunagi enne kella 9 õhtul trenni ei tee.

Alguses võib hommikune trenn veidi kohanemist ja harjumist nõuda. Kuid kui tööpäev just kell 7 ei hakka ning sa kohalejõudmiseks tund aega varem startima ei pea, jõuab trenni enne tööpäeva algust ära teha küll. Vaja ennast lihtsalt natuke motiveerida!