Nagu mainisin, joosti pühapäeval järjekorras 35. San Francisco maraton. Sama ürituse raames oli võimalik joosta ka poolmaraton, 5 km jooks ning uskuge või mitte, topeltmaraton. Tõsi: kel soovi ja jõudmist, alustas 16. juuni südaööl starti 84 kilomeetri pikkusele rajale, mille nimeks oli Worth to Hurt ehk 'valu väärt'. Sellel distantsil oli osalejaid 17, kelle hulgas, muide, ka kolm naist.
Mina oma valutava jalaga maratonist osa võtta ei saanud, küll aga käisin finišis jooksusõber Adamile ja teistele vapratele sportlastele kaasa elamas.
Mina oma valutava jalaga maratonist osa võtta ei saanud, küll aga käisin finišis jooksusõber Adamile ja teistele vapratele sportlastele kaasa elamas.
San Francisco on linn nagu Ameerika mäed: kõrguste vahed on suured ning 42 kilomeetri peale tõuse ja laskumisi piisab. Kuid kuna kogu rada kulgeb tõepoolest äärmiselt kaunil maastikul, teeb see jooksu huvitavaks ja vähemalt mõnevõrra nauditavamaks. Kuigi jah, viimastel kilomeetritel pole nautimisest nagunii enam juttugi, jookse või ümber Taj Mahali. Aga siiski. Näiteks joostakse San Francsico maratonil kaks korda üle Golden Gate'i silla...
Möödutakse kuulsast turuväljakust Fisherman's Wharfist
Läbitakse Golden Gate'i park
Ning joostakse mööda superelavat Haight streeti läbi Missioni piirkonna.
Maraton algas väga vara - juba 5.30, nii et Adam ei pannud mulle ilmselt kuigivõrd pahaks, et tema starti vaatama ei läinud. Berkeleyst San Franciscosse jõudes võttis mind vastu kaunis, selle linna kohta ebatavaliselt selge ja päikesepaisteline päev.
Mida rohkem finišikoridori poole, seda enam juba lõpetanud spordisõpru vastu tuli.
Finišisirge võtsid jooksjad vastu, kes kuidas. Mõned käed püsti ja rõõmujoovastuses.
Kuid mitte kõik ei suutnud pärast finišijoone ületamist omal jalal liikuda... kui üldse.
Seda vaest naist vaadates meenus mulle mu elu teine maraton, pärast mida ei olnud ma võimeline istuma, astuma ega seisma, sest mulle tundus, et olin ise üksainus suur kramp.
Mu sõber oli eesmärgiks seadnud joosta aja alla nelja tunni, mis tähendanuks isikliku rekordi parandamist poole tunni võrra. Ning sealt ta tuli - ajaga 3.59.50. Filigraanne ajastus, eks?
Seda vaest naist vaadates meenus mulle mu elu teine maraton, pärast mida ei olnud ma võimeline istuma, astuma ega seisma, sest mulle tundus, et olin ise üksainus suur kramp.
Mu sõber oli eesmärgiks seadnud joosta aja alla nelja tunni, mis tähendanuks isikliku rekordi parandamist poole tunni võrra. Ning sealt ta tuli - ajaga 3.59.50. Filigraanne ajastus, eks?
Kuigi ise seekord kõrvaltvaataja rollis, andis hea sõbra suurepärane saavutus mulle väga hea emotsiooni. Tubli töö, Adam, eriti arvestades seda, et SF maraton oma raskete tõusudega pole see jooks, kus isiklike rekordite purustamine just väga tavaline oleks.
Pühapäev oli maratoniks suurepärane ning mul on hea meel, et õnnestus vähemalt heast fiilingust osa saada. Kunagi loodan olla siin jooksja, mitte pealtvaataja rollis. Äkki aastal 2014?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar