Arst nähtud

Tere!

Saabusin just mõni tund tagasi Edmontoni lennujaama. Selle aasta ICLC (International Cognitive Linguistic Conference) toimub Kanadas, Edmontonis, kuhu nüüd nädalaks jäängi.

Nii ongi.

Olen tänu oma tööle ja õpingutele päris palju maailmas ringi kolada saanud. Üheks traditsiooniks on igas uues linnas, kuhu jõuan, ennast hotelli maha parkida, tossud jalga tõmmata, kaart kaasa haarata ning ülikoolilinnak või muu koht, kusiganes konverents ka toimub, üles otsida. Kaks kärbest ühe hoobiga – trenn saab tehtud ning natuke linnagi nähtud. Järgmisel hommikul, kui on vaja varakult konverentsil kohal olla, ei ole enam vaja ekslemiseks aega kulutada.  

Edmontonis jäävad jooksud vahele. Vigastus venib ega taha paraneda. Eile käisin Berkeleys jalaarsti juures lootuses, et ehk oskab tema mulle midagi öelda.

Hädasid on mul tegelikult kaks, mõlema jala kohta üks. Et ikka võrdne oleks, eksole... püüan ikka positiivsust säilitada. Seega, vasaku jalalaba välisküljel ja kanna taga on imelik valu, mis põrutades hullemaks läheb. See on see vana asi, millest siin juba juttu olen teinud. Joosta ei saa ning isegi kõndides annab aeg-ajalt tunda. Nii oma muret arstile seletasin. Ta uuris, kas olen neid viimasel ajal jooksutosse vahetanud, millised need on ning kas ja mille poolest vanadest erinevad. Siis katsus jalga erinevatest kohtadest, vaatas, kuidas ma seisan, kõnnin ning kikivarvul olen. Midagi erilist ei avastanud. Niipalju sain targemaks, et Plantar faciitis, milleks seda pidasin, see ei ole.

Jalast tehti ka röntgen, mis samuti midagi ei paljastanud – mu jalg on piltide järgi otsustades perfect! No ei ole. Ma tean ju ennast, olen oma rumalusest ka valuga jooksnud, tunnistamata, et asi on jama. Nüüd tunnistan. Ühe võimaliku variandina mainis arst siiski väsimusmurdu, kuid selle välja selgitamiseks on vaja teha magnetresonantstomograafia, mille järjekorda ootangi.

Kuid teise häda juurde. Nüüd on parema jala pöia, täpsemalt teise varba alla (vabandage mu meditsiinialast asjatundmatust terminite osas) kummaline valu – nagu mingi terav ora torkaks suunaga seestpoolt väljapoole. Pöia all on selles kohas ka punane täpike. Ilmselt on tegemist mingi vigastusega luus nimega metatarsal bone. 

Allikas

On keegi sellest kuulnud või pildilolevas kohas äkki ise valu tundnud?

Nii ma siis olengi teadmatuses ja joosta endiselt ei saa. Oma uhke plaani augusti lõpus Santa Rosa maraton läbida võin vist maha matta. Isegi kui mu jalg paari nädalaga korda saaks, pole ma piisavalt pikki distantse juba kaua jooksnud ning poolhädisena ma võistelda ei taha.

Kõige mugavamad jalanõud on aga siiski jooksutossud. Eriti vasaku jala jaoks – mida lahtisem jalanõu, seda halvem. Tundub, et plätudes paar tundi ringi kolades läheb jälle natuke valusamaks.

Veidi ka arstist. Üldiselt oli ta abivalmis, aga paar kommentaari ning näoilmet panid mind küll imestama. Näiteks küsis ta, millal ja kui palju viimati jooksin. Ütlesin, et eelmisel pühapäeval, pärast kolmenädalast pausi, kui läksin väga kergele sörgile. Kuna mu enda meelest oli jalg juba täiesti hea, siis mõtlesin, et jooksen umbes tunni ja väga kergelt, püüdes leida pehmemat pinnast. Selle peale arst sõna tõsises mõttes pööritas silmi: tund aega!

Mõtlesin lihtsalt, et tund pole mu tavapäraseid treeninguid arvestades mingi eriline katsumus, eriti veel kui jalg on terve ning valin pehme maastiku. Hea küll, tõenäoliselt polnud see minust tõesti tark. Kuid kas selle peale peab nägusid tegema ning hädapätaka tunnet veel võimendama?

Teiseks, kui ta uuris mu jooksujalatsite kohta, mainisin, et võib-olla kasutasin oma eelmisi tosse liiga kaua. Olin kuulnud, et neid tuleks vahetada umbes 500 miili tagant. Seda kuuldes kuuldus jälle “ohhh” ning lisandus kerge silmapööritus. No see olevat lihtsalt NII individuaalne ning igat juttu ei tasuvat tõe pähe võtta. Okei, selge – aga kas selles on midagi halba, et ma olen natuke uurimistööd teinud, foorumeid lugenud ja teiste jooksjate arvamust küsinud?

Olen vist liiga tundlik? Kuid lihtsalt, kui siinsed tingimused on jooksmiseks ideaalsed ning vorm tegelikult hea, kuid vigastuse pärast joosta ei saa, siis näpuga näitamine mu jalga ilmselt ei ravi.

Positiivsema noodiga lõpetades, eile käisime Adami ning Eestist küllatulnud sõbranna Maarjaga San Franciscos rattaretkel. Neli-viis tundi värskes õhus liikumist, eriti heade inimeste setskonnas ning niivõrd lahedas linnas nagu San Francisco on lihtsalt võrratu. Aitäh sõbrad!