Jooksu-uudised ning raport Kanadast

Olen natuke ebausklik ja kõhklesin veidi aega, kas julgen rõõmustada või mitte. Aga noh, ütlen siis välja – mu jalg on siiatulekust saadik väga hea tundunud. Esimestel päevadel treenisin hommikuti hotelli elliptilsel, lisaks tegin ka natuke jõudu, aga juba kolmapäeval mõtlesin, et läheks sörgiks veidi. Leidsin mõnusa väikese pargi, kus oli võimalik joosta afalteeritud raja kõrval, pehmel murul. Parki minnes ja sealt tagasi tulles ei saanud asfalti muidugi päriselt vältida, aga tegin enda parima. “Kuulasin” jalga kogu aeg, nii jooksu ajal kui pärast seda, ning ta ei protesteerinud.

Kohe järgmisel päeval oli muidugi suure hurraaga tahtmine uuesti tossud jalga tõmmata ning välja minna, aga pärast kergelt vestlust iseendaga otsustasin: see ei ole mitte kõige parem idee. Niisiis tegingi neljapäeval kerge ülakehatrenni jõusaalis, reedel puhkasin ning laupäeva hommikul proovisin jälle natuke joosta. Piirdusin vaid 40 minutiga. Loodan niiväga, et olen paranemas! 

Nüüd aga ajas natuke tagasi. Reede oli suurepärane päev. Pikka juttu pole vaja tehagi, rikub veel pildimaterjali ära. Aga sissejuhatuseks ja selgituseks siiski: rentisime soome kolleegide-sõpradega auto ning käisime Edmontonist 400 km kaugusel Jasperi looduspargis.

Looduspark oli lihtsalt nii ilus, et selle kirjeldamiseks pole piisavalt häid sõnu. Kui tahaksin teha TOP nimekirja nendest loodusobjektidest, mida oma silmaga näha olen saanud, kuuluks Jasperi looduspark oma kõrgete mägede, siniste vete, elava looduse ning käänuliste teedega kindasti esikolmikusse.

Esmalt sõitsime Jasperi linnakesse, kus turismiinfost kaardi saime ja edasise plaani kokku panime. Peab tunnistama, et tee Jesperisse oli suurema osa ajast suhteliselt igav: lagedad tühjad väljad, vahepeal natuke metsa, teed enamasti sirged. Nagu sõidaks Tartust Tallinnasse. Alles umbes viiskümmend kilomeetrit enne Jesperit läks maastik huvitavamaks ning mäed hakkasid paistma. 

Turismiinfos plaan kokku pandud, sõitsime Jesperi linnast rahvusparki. Ilm oli kaunis. See pilt meenutab mulle jubedalt Navitrollat!

Rahvusparki kohale jõudnud, jalutasid meile esimese suure ohhoo-üllatusena vastu paar mägikitse. Ülimalt elegantsel sammul astusid nad mööda teravaid kaljunukke, nagu oleks nende sõrad magnetist. Siis aga rahulikult sõiduteele, autodes-bussidest ennast segada laskmata.

Järgmiseks võtsime suuna Athabasca jugade poole.

Joa vool oli meeletu! Muide, aastas vähemalt korra-paar hukkub siin mõni turist. Ei tasu vett järele proovima minna.

Järgmisena jäi tee peale Lake Medicine. Sellest sai minu reisi absoluutne lemmikkoht.  Türkiissinine vesi kõrgete, lumiste tippudega kaljude vahel. Ja mets ning sinine taevas...

Järve juurest lahkudes märkasime tee kõrval karu, kes samamoodi nagu mägikitsed, oli vana rahu ise ning ei teinud pildistavatest turistidest väljagi. 

Kõik kohad olid tõepoolest nii ilusad, et ajataju kadus neid imetledes täiesti. Siiski pidi mingi valiku tegema, mida veel vaadata ja mida jätta, sest eesmärgiks oli enne südaööd tagasi jõuda. Viimaseks peatuskohaks jäi üle 50 meetri sügavune Maligne'i kanjon. Ka siin oli vee vool meeletu!

Ning siis tagasiteele. Veel enne Jesperi looduskaitsealast väljumist tahtis meile poseerida selline väike armas loomake.

Ning andsimegi tuld, et enne südaööd tagasi Edmontoni jõuda. Ees oli veel hea mitu tundi sõitu. Kokku sõitsime päevaga läbi umbes 1000 kilomeetrit, päris eeskujulik kilometraaž. Iga kilomeeter oli reisi kindlasti väärt!