Täna sattusin ühe Soome kolleegiga maailma asju arutama. Baarist kodu poole kõndides sattusid kõne alla tavalisemast filosoofilisemad teemad.
Niisiis, klišeed. Naerata elule ja ta naeratab sulle vastu. Jälgi oma südame häält. Miski pole võimatu, kui piisavalt tahta ja tegutseda. Näe elu nii, et klaas on pigem pooltäis kui pooltühi. Ja nii edasi ja nii edasi.
Varem ma põhimõtteliselt naersin nende mõtete üle. Klišeed, läbi korrutatud, igavesti samad. Need pole originaalsed mõtted, vaid käibetõdede sinisilmne korrutamine.
Aga üllatus, et olen hakanud neisse asjadesse uskuma. Ja nii ongi. Ega ükski mõte, kõnekäänd ega klišee tühja koha pealt ei teki. Vahe on selles, kas öelda välja üks mõte sellepärast, et tuhanded inimesed on seda enne meid korrutanud ning see tarkusetera on kuskile aforismiraamatusse kirja pandud, või seepärast, et jõuad ühel päeval arusaamisele, et vot. Tegelikult nii ongi. Need on kaks väga erinevat asja.
 |
| Allikas |
Võrreldes umbes aastataguse ajaga olen nii palju positiivsemalt mõtlema hakanud. Klaas pole pooltühi, vaid pooltäis (juhul kui tegemist pole veiniklaasiga – siinkohal ei saa ma mitte rõõmustada, et näe, pooltäis on, kuigi on tegelikult tühi. Aga see selleks.). Tasub ikka naeratada küll, kuigi tunne on s***. Nii palju kui võimalik. See ei saa midagi halvemaks teha, paremaks küll. Tasub mõelda, et elus on nii palju erinevaid teid, mida käia ja inimesi, kellega jagada. Tasub uskuda, et kui teha seda, mida hinges soovid, jõuavad head inimesed ja õiged lahendused sinuni.
Mõege positiivselt. See aitab nii palju!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar