Update

Tere!

Vabandage mu kuuvarjutuse sagedusega postitusi.

Muud pole enda kaitseks muud öelda, kui et blogimine võtab päris palju aega - iga kord vähemalt tunni. Seetõttu pole ka jõudnud / viitsinud / aega võtnud korrapäraselt blogida. Ei julge ka edaspidiseks suurt regulaarsust lubada. Aga hoogu annaks kindlasti juurde see, kui teie, head lugejad, rohkem oma sõna sekka ütleksite :)

Panen meie vahepealse elu mõne lausega kirja:

1) Minu hambaarstitrauma. Vaesusin mitmete tuhandete dollarite võrra, kui selgus, et mu hammas vajab juureravi ja uut krooni. Nüüd on ravi tehtud ja tunne jälle hea.

2) Paar nädalat pärast hambateemat hakkas H-l hammas valutama. Täpselt sama koht, sama hammas, sarnane valu. Käik arsti juurde selgitas, et tema täpselt sama hammas vajab täpselt sama ravi täpselt sama suure summa eest.

Algul ajas nutma, pärast ajuvabalt irvitama. Irooniline.

3) Tegin soome keele kursuse valmis. Kindlasti olete juba FB-s mu postitusi märganud. Kui teate meditsiinitöötajat, kes vajab intervjuuks valmistumisel abi, suunake ta siia: http://confidoservices.ee/tag/english/

See kursus võttis kuu aja jooksul kõik mu päevad. Aga nüüd oskan vähemalt videoid teha ja kaamerasse rääkida.

4) Käisime telkimas. Tahoe järve lähedal, 8-liikmelise seltskonnaga. Nii tore oli. Päeval matkasime, varahommikul käisime ujumas, õhtul jõime veini ja öösel külmusime oma telkides poolsurnuks.
Kuna tegemist on väga kõrge kohaga (6000 jalga üle merepinna), siis oli kogu aeg pohmelli tunne, ka viimasel päeval, millele eelneval õhtul ma veini ei joonud. Kasutu, oleks võinud samahästi juua.

5) Meil on kohutavad tarakanid. Ausalt, me pole räpased, peseme nii ennast kui oma nõusid ja põrandaid ja teab mida, aga need rõvedused ei taha meie elamisest lahkuda. Kui teil on ideid, andke teada. Äsja tellisime supermürgi, mis peaks neile loomadele vee peale tõmbama, aga elame-näeme.

6) Jõulud veedame sel aastal Hawaiil.

7) Kuulake nüüd: nädalavahetusel tuli mulle TÖÖLUBA!!!

Avan ümbriku ja... loal on vale nimi: minu vana perekonnanimi. 

Avan paanikaosakonna. Netis surfides selgub, et kui loal on vale info, tuleb see tagasi saata, tasu maksta ja uut oodata. Kui kaua? Keegi ei tea.

Lähen San Francicosse immigrantide büroosse kohale ja küsin, kas tõesti muudmoodi ei saa.
HEAD UUDISED: saab küll. Sain teada, et isegi kui loal on vana nimi, jääks uuel, praeguse nimega kaardil number siiski samaks. Juhuks, kui keegi mind nüüd palgata soovib, siis pean esitama lihtsalt kaardile lisaks oma abielutunnistuse ja JOKK.

Ei suuda uskuda, et siin riigis midagi nii kergelt võiks käia.

Nii et mul on nüüd tööluba! Teosamm edasi, sest nüüd saan vähemasti midagi otsima hakata.

Vibu laskmas

Laupäeval käisime oma sõbra Edwiniga väljas. Meie "väljas" ei tähenda baari ega klubi (sest me oleme vanad ja väsinud), vaid mingit muud tegevust vabas õhus. Hugh on ammu tahtnud vibulaskmist proovida, niisiis oli see meie päeva eesmärk.

Edwin tuli alles natuke aega tagasi oma Aasia tuurilt tagasi. Pärast 4 kuud Aasias ringi kolamist otsustas ta, et läheb tagasi Vietnami. Leidis seal endale sobiva töö ja elu on ka imeodav, nii et nüüd pakib vähemalt pooleks aastaks oma asjad ja kolibki Vietnami. 

Aga ühesõnaga siis, käisime vibu laskmas!

Päris lahe ajaviide oli. Kõigepealt rentisime vahendid ja saime 10-minutilise koolituse, kuidas märki ja mitte kedagi ega midagi muud tabada. 

Hugh on tõsine fänn. Minu arust oli vibu lasta tore, aga ma ei tea, kas ma väga eesmärgipäraselt sellega tegelda jaksaksin. Aga mis iganes H nelja seina vahelt välja saab, on väärt proovimist. Sest ta töötab siin täistuuridel, ükspäev näiteks kella 9st hommiku 2ni öösel.

Ilm oli suurepärane. 

Pärast vibulaskmist käisime Ocean Beachil, kastsime varbad vette ja nautisime sooja ilma. Ujumisriideid kaasas polnud ja kuigi vesi oli suhteliselt külm, oleks võib-olla end isegi kokku võtnud ja vette läinud, kui ujukad kaasas oleks olnud. Paar hullukest ikka oli vees ka. Ilm on siin selline, et kõrvetavat kuuma pole praktiliselt kunagi, aga mõnusalt soe on kogu aeg. Selline vahepealne.

Kahjuks oli mu telefonist aku otsas, nii et rannast pilte teha ei saanud. Aga see tunne ookeani ääres... See on võrreldamatu. Imelik, võimas tunne tekib, kui jalgupidi vette lähed, alguses on külm, siis hakkab soe.. siis tuled randa ja vaatad ookeani kukkuvat päikest ja kõik tundub kuidagi korras olevat. 

Selline tunne, et mis iganes, kus iganes praegusel hetkel valesti või halvasti on - tegelikult on ju kõik suhteliselt hästi. Sest suurem osa meie hädadest ongi pisikesed.

Olge mõnusad ja nautige suve ja head elu. Halb ilm, paha tuju või õhuke rahakott on pisikesed asjad selle kõrval, mis meil olemas on. 

Sellised mõtted kolmapäevasel õhtupoolikul. Olge mõnusad ja vaadake alati elu paremat poolt.

Linnamatkamas

Kahel pühapäeval järjest olen käinud urban hike'il ehk linnamatkamas. Üle-eelmisel pühapäeval pärast ülimõnusat Alamere Fallsi matka oli lihtsalt selline õues päikese käes olemise vajadus peal, et ma lihtsalt ei suutnud ka pühapäeval tuppa jääda ja tööd teha.

Ausalt öeldes oli veidi stress ka peal. Muretsen siin ennast oma töötuksolemise pärast lolliks. Hiljuti oli just Yelpil ja Facebookil soome keele oskajaid vaja, aga mul ju pole seda lipakat päris nimega Green Card. Niisiis kandideerida ma ei saa.

Kannatust, Kersten, kannatust....

Aga kõik see tekitab natuke masendust ja ma ei suutnud ennast lihtsalt koju sundida, et jälle lolliks muretseda. Niisiis otsustasin, et lähen jälle välja. Mu parim teraapia on nagu ikka jooksmine või jalutamine, aga kuna eelmisel päeval oli juba päris korralik kilometraaž matkamise näol selja taga ja jalad veits väsinud, läksin kõndima.

Tahtsin minna kusagile, kus ma veel käinud polnud või teha midagi uut, kuid nii, et võimalikult low-budgetiga hakkama saaks.

H-l oli tegemist, niisiis läksin üksi. Sõitsin San Franciscosse, hüppasin sealt praami peale - esimest korda - ja sõitsin Sausalitosse.

Sausalito on pisike linnake teisel pool Golden Gate'i silda. Olen seal korra kiiresti käinud, aga mitte kuigi pikalt ringi vaadanud. Kena linn on, aga oi kui palju turiste. Tänavad on rahvast täis, melu on päris suur.

Teiseks eesmärgiks oli Golden Gatest üle kõndida - seekord Sausalitost San Franciscosse. Teistpidi olen silda ületanud, aga sedapidi mitte. Silla teises, San Francisco poolses otsas, tahtsin üles otsida ka meie luku, mille sinna aprillis kinnitasime.

Golden Gate on muidugi väga rahvarikas koht. Kes siin pole käinud, pole San Franciscot näinud. Sellepärast ka palju turiste.

Silla teise otsa jõudes märkasin, et kõik armastuselukud on ära korjatud.... Ei teinud see mu päeva just eriti rõõmsamaks. Aga mis siin ikka üle dramatiseerida. Mõtleme parem praktiliselt ja teeme lihtsalt uue luku.

Sealt edasi jätkasin Crissy Fieldsile ja Fisherman's Wharfile. Selle aja peale oli juba 18 km selja taga ja otsustasin, et kuna metroojaamani on veel oma 3-4 km, aga kell juba palju, siis tulen Wharfilt bussiga metroojaama. Bussipeatuses oodates aga sattus üks taksojuht just seal olema, kes lubas kuhu tahes kesklinna 3 doltsi eest ära visata. Mõeldud ja tehtud. Vahemärkus, taksojuht oli veendunud, et Eesti on väljamõeldud koht maa peal.

Ka eelmise nädala pühapäeval käisin nii-öelda linnamatkamas, seekord Berkeleys. Käisin koos ühe Meetupiga, matkaklubiga. Õnneks oli matkajuht, noor naine, tunduvalt toredam kui Tom.

Matka nimi oli "Berkeley Rocks" ehk Berkeley kaljud. Tegemist ei ole päris kaljudega, pigem kivimürakatega, mis on siin juba väga ammustest aegadest olnud, aga mida linna ehitamise käigus pole kusagile kokku lükatud, vaid mille taha ja PEALE inimesed on oma majad ehitanud. Marsruut oli korraldatud nii, et teele jäi palju selliseid kivimürakaid, ja kulges piki kõige mägisemaid Berkeley tänavaid. Päris viisakas hulk treppe sai üles turnutid. Väga mägised 10 kilomeetrit!

Kuna paljude kaljude peal on tõesti eramajad, siis nendele väga ligi ei saanud. Mõned aga on linna valduses ning neid võivad kõik uudistada. Näiteks see kivi on üks populaarsemaid kohti, kus iseseisvuspäeva ilutulestikku vaadatakse.

Lõuna pidasime Cragmonti pargis, kust avanes selline vaade Berkeleyle, El Cerritole, Oaklandile ja San Franciscole.

Inimesed olid ka lahedad. Sain tuttavaks ka paar elcerritolasega, kellega lubasime mõni päev kohvile minna.

Üks tütarlaps oli aga natuke hulluke. Kõigepealt võlusin Tamara enesele teadmatagi ära sellega, et ma olin Rootsist. Ilmselgelt kõik blondid inimesed on ju sealt. Igatahes on tal suur armastuslugu käimas ühe Rootsi noormehega, kellega ta kogu matka vältel pidevalt sms-is. Aga südamevalu oli tal kõva, sest ta ei tea, mis edasi teha - armastus on suur, aga Rootsi kolimine hetkel võimatu, sest ta ei tea, mis ta seal tegema hakkaks, keelt ei oska ja elamisluba pole. Seega oli ta otsustanud, et ilmselt peaks abielluma, see oleks ainus võimalus asjade käiku kiirendada.

Tundsin kaasa ja tundsin ära, ma ise ju ka sarnases olukorras (olnud). Aga siis selgus, et nad olid noormehega KAKS päeva Stockholmis koos veetnud, kui Tamara eelmisel nädalal Euroopas reisil käis. Kogu lugu. Kogu suur armastus kahe päevaga, emotsioonid laes, süda rinnust välja hüppamas nagu Lydia Koidulal Eestimaad igatsedes.

Ja mina arvasin, et meie abiellusime suhteliselt kiiresti, aga meie stoori on NBD selle kõrval. No big deal. Kusjuures mulle jäi hämaraks, kas noormees ka teab, et ta varsti abieluranda sõuab.

Aga mõnus matk oli igatahes. Minge välja tuulutage ennast, isegi kui ilm on halb. Koju tulles on alati parem olla!

Veinitestimine

Me polnud ammu H õe Margot' ja tema noormehe Andreiga kokku saanud. Laupäeval nägime üle pika aja jälle.

H õde on täielik foodie ehk toiduarmastaja ning on teada, et iga kord, kui nendega välja minek on, tuleb vähemalt korra või paar kuskil midagi süüa. Muidugi on tore erinevaid kohti katsetada. Natuke lihtsalt muretsesin sellepärast, kuidas organism pärast kümme päeva Cleani uue ja harjumatuga toime tuleb. Eelmine kord oli päris valus kukkumine, kui pärast ligi nelja nädalat Cleani alkoholi jõin ja liiga palju šokolaadi sõin. Seekord lootsin targem olla.

Seekord oli kava selline: piknikukraam kaasa, ühest, väidetavalt siinkandi kõige paremast pagaripoest koogid ja saiakesed kaasa ja Livermore'i veinikeldrisse piknikule. Ei lastud ilma kookideta kusagile.. ja veini vastu ma niiväga ei võidelnudki.

Livermore asub siit umbes tunni aja kaugusel, lõuna pool. Kui põhja pool asuvad Napa ja Sonoma on väga tuntud veinipiirkonnad, siis Livermore'i teatakse vähem. Aga teenimatult, sest veinikeldrid on ka seal väga toredad ja neid on tõepoolest väga palju.

Ma ei tea, kui palju, aga palju. Võib-olla annab ettekujutuse see, et käisime kahes kohas ja umbes kolme kilomeetrise lõigu jooksul, mis me ühest keldrist teise läbisime, oli võib-olla 7-8 veinikeldrit kenasti reas. 

Hinnad on siin hoopis teised kui Sonomas või Napas, kuhu kõik turistid lähevad. Sonomas ja Napas maksad viie veini maitsmise eest (nagu teate, siis maitsmine on tõesti ikka maitsmine - klaasi kallatakse tavaliselt 45 ml veini) 50 dollarit, aga võib komistada ka koha otsa, kus tasud 80 dollarit. Livermore's tasusime esimeses kohas viie veini maitsmise eest kümneka ka teises kohas nelja eest 15 dollarit. Polnud paha diil.

Ilm on sisemaal hoopis teine kui siin, rannikul. Väga palju soojem. Ka maa on totaalselt ära kõrbenud ja tuul eriti ei liigu. Kuid meie soojaarmastajatena olime igati rahul.





Esimeses, McGraili keldris sai ka mingit keegli / piljardi / golfi taolist mängu mängitud. Ma ei mäleta selle nime kahjuks. Aga põhimõtteliselt pidi kuuli nn stardikuulile võimalikult lähedale saama.

Käisime kahes keldris, ja kuna veinide kogused olid väikesed, pääsesime järgmisel päeval selge pea ja terve mõistusega. Jumal tänatud, natuke ikka kartsin küll, mis see teha võib. 

Pärast käisime veel Margot' ja Andrei pool lauamänge mängimas. Ma olen maailma kõige kehvem uute lauamängude õppija. Kui midagi käppa saan, mängin hea meelega ja olen võimeline teised ilmselt ära tüütama oma pideva mängimisesooviga (hellooo, Alias ja Trivial Pursuit!), aga kõik mängud, kus peab skeeme ja taktikaid välja mõtlema, on minu jaoks tükk tegemist. Laupäeval mängisime "Istanbuli". Polnud just raketiteadus võrreldes mõne muu mänguga, aga mul läks siiski aega, et naelale pihta saada, ja kui nõksud ja nipid selginema hakkasid, oli Margot juba võitnud. No mis seal ikka, teine kord.

Näohoolitsus ja Cleani feil

Nagu siin kirjutasin, siis võitsin Road Runnersi spordipoe loosimises näohoolduse ja väikese kosmetsitoodete paki. Neljapäeval käis Mary Kay esindaja Kristina mulle seda kätte toimetamas.

Kristina oli väga lahe noor naine, kellega me lõpuks vist peaaegu kaks tundi jutustasime ja kosmeetikat testisime. Meil oli palju rääkida eriti just sellepärast, et ka tema oli oma tegevusega alustanud suhteliselt hilja ning alguses ainult sõpradele-tuttavatele oma kosmeetikuteenust pakkunud ja tooteid müünud. Siis hakkas aga päris kenasti rullima ja nüüd on ta oma eluga väga rahul.

Natuke nagu minu lugu, sest ma üritan ka siin (ja kohati juba suhteliselt meeleheitlikult, tuleb tunnistada), oma asja käima saada. Aega võtab ja energiat läheb, natuke meeleheidet ka sekka, aga äkki ikka ühel päeval õnnestub.

Huvitav oli aga see, et kuna Kristina pole päris kosmeetik, vaid ainult toodete esindaja ja müüja, siis tema mulle näohooldust ei teinudki, vaid tegin kõik otsast lõpuni ise.

Tema selgitas, mida üks või teine toode teeb ja kuidas seda peale kanda ja mina muudkui tegin.

Mary Kay tooted on tõesti väga head. Katsetasime minu peal koorijat, niisutajat, vitamiiniseerumit ja ma ei mäletagi mida kõike veel ja lõpptulemus oli tõesti ilus. Nahk oli väga pehme ja mõnus ning mu suured poorid ei paistnud üldse nii halvad välja kui tavaliselt.

Seekord ma midagi ei ostnud, aga tulevikus tahan kindlasti seda teha. Kel võimalus, proovige kindlasti Mary Kay järgi, ka Eestis on nende edasimüüjaid. Muide, Kristina oli alles eelmisel päeval sellise riigi nagu Eesti olemasolust kuulnud. Neil oli firma aastane seminar, kus olevat lausa 15 naist Eestist olnud. Eestlane igas sadamas.

Kristinaga

Teiste teemade juurde.
Ülestunnistus: piirdusime Cleaniga vaid 10 päevaga.
Suurim lõpetamise põhjus oli ausalt öeldes see, et H oli täitsa kutu. Mitte et ma loobumist tema kaela tahaksin ajada - üldse mitte. Aga need päevad Cleanil ei muutunud tema jaoks üldse mitte kergemaks, vaid raskemaks. Ja vist teist korda elus nägin, et ta võib vahel millegi peale närvi minna.

Siis ta tunnistaski, et nälja pärast ei saa enam korralikult mõeldagi... Ega mul ka mingi lust ja lillepidu polnud, aga olukord oli talutav. Ütlesin siis, et lõpetagu see ära, kui nii raske on. Ilma, et ma pahandaks või midagi - pole ju tõesti vaja ennast piinata, kui see dieet tööd muud elu segama hakkab. Tema ikka vastu, et ei, tahab lõpuni teha, sest lubas mulle.

Nii me siin siis vaidlesime, mina ikka, et lõpeta ära, tema vastu, et eii, ma ikka punnitan ära. Järgmisel hommikul ütlesin, et mulle hakkavad need hommikused smuutid vastu ja ma ka ei taha enam jätkata. Mis oli pool tõde. Seekord polnud ma nii head mõju tundnud ja natuke hakkasid smuutid vastu ka, lisaks sõin ma kindlasti liiga palju pähkleid, kuna pähklid ja puuviljad olid ainukesed asjad, mis vahepaladena lubatud olid. Lihtsalt kopp sai ette ja mina, kes ma olen täielik pähklisõltlane, ei taha praegu pähkleid nähagi (ega see kaua kesta, ma tean).

Aga kui H poleks nii läbi olnud, oleksin ilmselt lõpuni välja vedanud.

Nii see abielu on, näed.. Kompromissid :D

Natuke klaarimaks oma pea sain ja kõhu ümbert vast mõne sentimeetri kaotasin, aga unega läks seekord teisiti kui eelmisel korral - üllataval kombel see hoopis halvenes. Kuid usun, et ma ei oodanud õiget efekti ära.

Juba järgmisel nädalavahetusel (eile) jõime veini, mis kümme päeva täiesti menüüst väljas oli, aga õnneks väga mõõdukalt. Käisime Livermore's veinikeldrites veine proovimas. Sellest järgmises postis!

Alamere Falls

Nädalavahetusel käisime matkal.

Kuna meil autot pole, siis leppisime ühe matkaklubilasega kokku, et ta võtab meid meie metroopeatusest kaasa. Sandra oli väga lahe ja nooruslik, kuskil 50ndates mehhiko naine, väga südamlik ja tore.

Kõigepealt pidime ülejäänud matkaseltskonnaga kokku saamiseks Larkspuri sõitma. Seal ootas meid juba umbes paarkümmend inimest ja Tom, matka eestvedaja.

Ei taha küll ohkimisega alustada, aga räägin parem kohe ära. See Tom oli matka kõige tüütum osa. Mees kõvasti üle 60, aga selline imetlemise ja kõige keskpunktis olemise vajadus nagu mõnel puberteetikul. Tema juttudel ei olnud lõppu ning need jutud olid väga tüütud. Korra, kui H telefonist midagi vaatas, nähvas ta äkki, et mida sa seal telefonis istud, arst oled ja haigusi ravid või? Hugh vastas, et äkki ravingi.

Lisaks seletas ta kõigile, kui äge koht Hawaii on ja mida kõike seal teha saab. Kui H oleks Tom, oleks ta muidugi kõigist üle karjunud, et tema teab paremini. Aga ta pole.

Mina olin matkale läinud lühikestes pükstes ja lühikese säärega sokkides. Õppetund: mitte kunagi ei tasu nii metsa minna! Ma ei teadnud, milline rada on. Tuli välja, et kohati on see väga kitsas ning mürgist taime, poison oaki täis. Kui sellega mööda sääri laksu ära saad, tekib nahale paari-kolme päeva pärast kohutav sügelus ja kärn.

See info ehmatas päris ära, aga midagi teha ka polnud. Pidi lihtsalt ettevaatlik olema, mis kohati kitsal rajal osutus päris keeruliseks.

Siis sõitsime matka alguspunkti Point Reyesele. Tom kinnitas meile, et levi on niikuinii sedavõrd kehv, et GPS-le pole mõtet loota ja järgigu me hoopis tema kritseldatud kaarti. No see oli super kaart küll. Ei mina, Hugh ega Sandra suutnud seda õigesti lugeda ning eksisime ära. Sattusime Bolinase külla, kus sõbralikud kohalikud meid õigele teele juhatasid.

Hilinemisest polnud aga midagi, sest Tom pidas täies hoos oma hiilgavat monoloogi, kui meie kohale jõudsime. Aga suht pea asusime teele.

Kui Tomi mulinad välja arvata, siis matk ise oli kümmet tärni väärt.

Matk pidi olema u 16 km pikk (8km rannani ja 8 tagasi) ning juba esimesel kilomeetril jõudsime päris ilusate vaadeteni.

Järgmised umbes 5 km möödusid sellisel metsavaheteel.

Vahepeal tuli ka kaasliiklejatele teed anda.

Ning matka päris viimane osa, võib-olla kilomeeter, tuli läbida umbes pool meetrit laial jalgrajal, mis oli poison oaki mõnusalt täis. Iga hinna eest püüdsin igasuguse maltsaga kokkupuutumist vältida. Ilmselt läks õnneks, sest kolmapäeva õhtuks pole veel midagi sügelema ega punetama hakanud. 

Matka päris viimane osa oli kaljune! See oli juba päris tõsine väljakutse, et neist alla turnida. Alla minek oli isegi raskem kui pärast üles tulek. Aga alla minema pidi, sest seal ootas kaua oodatud rand!

Mina hüppasin esimese asjana vette. Külm oli küll, nii et kauaks ma sinna ei jäänud. Aga ideaalne päikesevõtu ilm oli, niisiis pikutasime Sandraga rannas. Hugh läks vette ja jäi sinna vist terveks tunniks. Nii vähemalt tundus. Ookean on ikka veres!

Ta on viimasel ajal nii palju tööd teinud, et oli väga hea meel näha, et ta lõpuks midagi nii palju nautis. Tundus, et ta suutis tööasjad tõesti peast välja visata. Ainult surfilaud oli täiest õnnest puudu.

Ahjaa, need joad, mida me vaatama läksime... need on kuiva aastaaja tõttu nii nirud, et ma ei viitsinud neist isegi pilti teha. Ülalolevalt pildilt natuke paistavad. Rand oli palju ägedam.

Kuna me Tomi meeldivast seltskonnast õnneks ei sõltunud, siis jäime randa kauemaks, kui teised juba minekule pakkisid. Pikutasime veel tunnikese ja käisin veel korra vees.

Tagasiteel...

Tagasi koju tulles olin nagu teine inimene. Uskumatu, mida üks pikk päev värskes õhus teeb. Uurisin juba, kas ka sel nädalavahetusel mõni matk kavas on, aga praegu pole leidnud.

Homme tuleb siis kosmeetik mulle iluprotseduuri tegema. Vinge! Sain just teada, et võin veel kolm sõbrannat kutsuda. Kahjuks on nii lühike etteteatamisaeg, et teist keegi vist kohale ei jõua.

Olge mõnusad ja nautige suve!

Õnne naeratus, dieet ja matkama

Sel nädalal olen päris mitu korda oma assoka urust välja roninud ja kusagil käinud või kellegagi kokku saanud. Teisipäeva varahommikul käisime ühe jooksugrupiga Berkeleys jooksmas ja homme läheme teise seltskonnaga matkale. Kedagi ei tunne, aga see ongi asja point.

Eile oli Road Runnersi poes "Girls Night Out" nimeline üritus. Spordipoodi on oodatud kõik naised, kes jooksevad ja neile on igasugu toredat tegevust välja mõeldud. Näiteks on õhtu jooksul mitu loosimist, kus võis saada lausa uue tossupaari või muud väärtuslikku, lisaks oli poes massöör ja juuksur, erinevad kosmeetikafirmad tutvustasid oma tooteid, paljudele võistlustele pakuti odavamat stardimaksu ja lisaks oli kõik poes olev kraam terve õhtu jooksul 20% soodsam.

Seda kõike võis nautida šampa ühes ja šokolaadi kastetud maasikas teises käes. Need jäid minust seekord puutumata, sest nagu eelmisel korral kirjutasin, teen praegu Cleani läbi.

Õhtu algas joogaga: poe lähedale on avatud uus joogastuudio, mille treenerid rääkisid meile, kuidas jooga jooksjatele hea on ja andsid ka väikse näidistrenni. Kõik kohalolnud said ka nelja tasuta tunni pääsme. Päris tore diil.

Kuna ma midagi süüa ega juua ei saanud ega osta ei tahtnud, hängisin niisama poes ringi. Loosimisi oli lausa neli korda ja auhinnad igati hinnalised, nii et passisin lõpuni välja. Aja kuluks mängisin tossupingpongi. Suutsin isegi kaks korda korvi visata.

Score!

Loosiõnn aga ei naeratanud... Kuni tänaseni! Ma ise ka ei mäleta enam, kuhu kõikjale ma oma nime ja telefoninumbri andsin, nii et olin päris üllatunud, kui mulle täna sõnum tuli: võitsid eilses loosimises, millal võime sulle helistada?

Tuli välja, et võitsin Mary Kay kosmeetikafirma põhjaliku nahatesti, näohoolduse ja ripsmetuši, kõik kokku väärtuses 300 dollarit. Ja kogu seda kaunistust tullakse mulle järgmisel neljapäeval koju tegema. Lahe!

Dieediga läheb hästi. Täna on käsil 7. päev. Meie hommiku- ja õhtusöögid näevad välja sellised, vahel ka mõnda teist värvi, olenevat sellest, mida mingi päeva smuutisse paneme.

Lõunasöögid on väga väga head! Paar näidet: rosmariinikana riisiga, lõhe spargliga, praetud värske tuunikala rohelise salatiga jne. Tõesti väga väga maitsvad toidud on, pigem on probleem vahel selles, et portsjonid on veidi väikesed.

H on päris suures näljas, aga minul pole tegelikult viga midagi. Olen isegi üllatunud, kui palju kergem see puhastus seekord on, võrreldes eelmise korraga. Siis korises mu kõht kogu aeg, aga nüüd pole nagu midagi. Üks päev läks küll veidi käest ära. Petsin ise samamoodi nagu H esimesel päeval, liiga suure hunniku pähklitega. Aga pole hullu, tagasi rajale. Kergemaks läheb iga päev.

Mõjusid ma veel väga tundnud pole. Loodan, et need veel tulevad. Eelmisel korral oli see vist 10. päeval, kui magasin nagu kott ja ärkasin üles nii puhanud ja värske olemisega, et ei tundnud ennast äragi. Ja mida aeg edasi, seda teravamaks mõte läks. Loodan, et seekord läheb samamoodi.

H ütleb, et tema tunneb küll juba erinevust. Noh, eks ta sööb ka muidu veidi kräpimalt kui mina ning vahe vast seetõttu märgatavam. Näiteks joob ta muidu mõnel päeval kolm suurt tassi kohvi - ja teate ju kui suur on siinne suur, meil pole nii suuri kohvitopse olemaski - ja rohkem alkoholi kui mina, lisaks sööb kindlasti rohkem mingit friteeritud jama ja sandwiche ja bageleid jne. Aga juba praegu, 7. päeval olevat kõht paremas korras ja pea värskem. Tema on ka suht tuntavalt mõne kilo maha võtnud, minul selles osas muutusi ei ole.

Loodan, et homse päeva oma dieediga üle elame. Läheme ühe matkaseltskonnaga Alamere Fallsile matkama. Pole seal varem käinud, aga pildid on lubavad:

Matk peaks olema u 16 km pikk, aga mitte väga raske. Pidavat isegi ujuda saama, kuigi ma ei tea, siin on vesi ikkagi suht külm. Vaatame. Vaated ei pidavat olema mitte miljon, vaid miljard dollarit väärt. Ootan põnevusega. Matka juht pidi kaasa võtma 10 erinevat sorti veini ja õhtul saavad soovijad koos dinnerile minna. Meie joome vett ja sööme oma kaasavõetud lõunat :)

Hakkan aga nüüd vaikselt kinno sättima. Olen siin varem rääkinud sellest vanast kinost Oaklandis, kus korra kuus filmiklassikat näidatakse. Eelmisel korral oli Pretty Woman, seekord West Side Story.

Head nädalavahetust!

Eksperiment

Tere päikeselisest El Cerritost!

Juba hommik algas suure päikesega, nii et otseloomulikult panin tossud varba otsa ja kimasin jooksma. 

Tegelikult pole ma juba tükk aega jooksmas käinud ja kui nüüd päris ausalt ära rääkida, siis ka muud trennid on vähenenud. Lihtsalt olen seletamatul kombel väsinud olnud. Überrasketele trennidele pole isegi mõelnud, hea kui siin enda tagumiku olen välja vedanud ja pargis mõne kätekõverduse teinud.

No tegelikult ükspäev oli päris kõva kätekõverduste trenn, kui sundisin abikaasat neid sada tükki tegema ja iga kord, kui tekkis vajadus pausi järele, treppe jooksma. Muidugi tegin ise ka kaasa. Abikaasa oli pärast kaks päeva haige…

Aga jah, kuidagi imelik väsimus on sees ning ka mõte ei liigu. Teate terminit brainfog, eks – udune aju. Just selline tunne ongi, võib-olla osalt ka halvenenud une tõttu.

Pealegi olen siin jälle mõttetult kohvi joonud ja seda magusainega magustanud ning liiga tihti väljas söömas käinud. On tõsi, et siinne toit on teistsugune kui kodus. Ja mina tunnen seda nii oma kahe kõrva vahel kui ka teksapükste suuruses (väiksuses?).

Seega otsustasin, et teen sama “puhastuse” läbi, mille kaks aastat tagasigi, kui suured uneprobleemid olid. Mäletan, kuidas mu mõtlemine nagu imeväel selgines ja uneprobleemid ära kadusid.

Kes “Cleani” programmist ei tea või kellele ma sellest veel rääkinud pole, siis asi käib nii: kolmenädalase puhastuse jooksul koosnevad hommiku- ja õhtusöögid smuutist ning lõunaks on üks tahke toit, näiteks kana või kala. Programmis on väga kindlad retseptid, mida tuleb jälgida ning list toiduainetest, mida kolme nädala jooksu süüa ei tohi, on päris pikk.

Mäletan, et eelmisel korral kannatasin alguses ikka päris kõvasti tühja kõhtu. Aga pärastpoole harjusin ära ja see, mis umbes nädala möödudes toimuma hakkas, oli suht uskumatu: öösel tõesti magasin ja päeval oli mõte terav nagu skalpell. Polnud mingit probleemi doktoritöö jaoks artikleid lugeda ja muid töid teha, kõik võttis varasemast poole vähem aega, sest mu mõte lihtsalt lõikas kiiremini.

Seda kõike tahan nüüd uuesti teha. Loodan, et mõjub samamoodi nagu eelmisel korral. Sel korral teeb H ka kaasa.

Eile oli päev 1. Pärast hommikusööki, milleks oli mustika-mandlivõi-kookoshelbe smuuti, läksime San Franciscosse. Minul oli kõht täis, aga H-l juba tunni aja pärast tühi. Nälga aitab tappa rohke vee joomine – seda peab tegema nii sageli, et vetsu oleks asja vähemalt korra tunnis, nagu programm ette näeb. Ja kui nälg silmanägemist hakkab ära võtma, siis tohib süüa peotäie pähkleid või väikse puuvilja, et järgmise söögikorrani vastu pidada.

Kulistasime hoolega vett, aga H-l ikka kõva nälg kallal. Ostsime paki India pähkleid ning tema sõi oma peotäie ära. Minul oli kõik ok ja näksida polnud vaja.

Retseptid on selles programmis super head! Koju tulles tegime lõunaks oli lõhet rooskapsa, spargli ja isetehtud pestoga. Söögid on head, aga portsud on väiksemad kui tavaliselt, nii et sellega harjumine võtab aega.

Tegemist pole näljutamisega, kui keegi nüüd mures on. Lihtsalt õpetad oma kehale, kuidas veidi vähemaga hakkama saada, sest olgem ausad, kes meist ikka aeg-ajalt (või isegi enamasti) üle ei söö? Mina küll söön. Ja peaeesmärk on keha jamast puhastada, süües vaid mahetoitu ja väga vitamiinirikkaid toiduaineid.

Ka iseloomu kasvatab see dieet hästi. Või siis ei kasvata. Kui ma eile pärastlõunaselt uinakult üles ärkasin, oli terve päeval ostetud India pähklite pakk läinud. Salapärane kadumine! Niipalju siis “ühest peotäiest”. H pettis sajaga juba esimesel päeval. Oli vist vaeseke karmis näljas. Aga parem süüa veidi rohkem õigeid kui natuke valesid asju.

Täna on teine päev käsil. Erilisi muudatusi olekus ma veel ei tunne, muidugi on selleks veidi vara ka. Eelmisel korral olid päevad 4.-6 kõige hullemad, nii et jääme ootele. Ja pärast seda läks kõik ilusaks!

Okei, päeva tähtsündmus, lõunasöök ootab, nii et lippan!

Ma näen jälle!

Kuskil kolm nädalat tagasi juhtus mul väike õnnetus, millest pole siin rääkinud.
Ostsin poest läätsepuhastusvedeliku ja panin õhtul läätsed kenasti likku nagu ikka.

Hommikul läätse silma pannes pidin valust peaaegu et karjuma hakkama. Nagu kõrvetav tuli oleks silmas olnud! Hädaga kraapisin läätse silmast välja, mida pole kuigi lihtne teha, kui põletus ja kipitus on nii tugevad, et mitte midagi ei näe.

Tuli välja, et olin ostnud mingi vale vedeliku, mida kasutatakse läätsede süvapuhastuseks ja mida ei tohi panna tavalisse läätsekarpi vaid erilisse purki, kus on sees pisike metallist osake, mis selle kõrvetava ja sügavpuhastava koostisaine ära neutraliseerib. Enne kuut tundi ei tohi läätse purgist välja võtta.

Seda kõige lugesin sildilt pärast oma punase ja vesise silmaga, kui see veel napilt midagi seletas.

Õnnetuseks oli see mu viimane läätsepaar ja nüüd siis täiesti rikutud.

Siin pole Eestis väljaantud läätseretseptiga midagi peale hakata, nagu apteegis selgus. Tuli uuesti silmaarsti juurde minna.

Alguses olin vihane: miks uuesti arsti juurde, numbrid läätse tugevuse kohta on ju retseptil rahvusvahelised ja neist peaks kõik optometristid ja arstid ühtemoodi aru saama? Sõnad "parem" ja "vasak" võin ma arstile ju ära tõlkida, kõik muu peaks ju sama olema?

Ei, nii need asjad ei käi. Tuli pappi välja käia ja arsti juurde minna.

Kolm nädalat olin poolpime, eelmiseks nädalaks sain lõpuks aja. Nüüd mõtlen, et jumal tänatud, et pidin uued testid tegema, sest selgus, et mu nägemine on päris palju muutunud. Nii põhjalikus silmakontrollis nagu siin pole ma kunagi käinud. Kui pärast üsna pikka testimist arst mulle sobiva läätsetugevuse välja oli selgitanud, pani ta mulle pähe prillid, milles oli mu senine läätsetugevus ning pärast seda prillid, mis olid uue tugevusega.

Vahe oli suur. Ma ei tea, kuidas ma vanadega üldse hakkama sain.

Arst veel küsis, kuidas ma üldse ilma läätsedeta kolm nädalat elasin ja naljatas, et tema vastuvõtu ülesleidmine võttis mul ilmselt päris kaua aega. Siis küsis natuke tõsisemalt, et ega ma ju niimoodi poolpimedama pimedas rattaga ei sõida (nägi, et mul oli rattakiiver kaasas). Mina muidugi vastasin, et e-e-eii, ei sõida... Valetaja selline.

Igatahes nüüd ma näen jälle! Ja vähemalt pooleks aastaks on elu muretu, sest sain kolm karpi läätsesid kohe kaasa, samas kui Eestis ja Soomes võttis nende tegemine alati mõned nädalad aega.

Muudame teemat.

Eile oli USA iseseisvuspäev. Siin on see suur grillimise ja tšillimise pidu, ollakse sõprade ja perega õues, süüakse ennast lolliks ja lastakse rakette. Sotsiaalselt saamatud nagu me oleme, sõpru meil pole ja H pole eriline oma maa patrioot. Käisime niisama natuke õues, aga millegi erilisega ei tähistanud. Kuna ilm oli hea, siis lugesime natuke õues oma raamatuid ja käisime söömas.

Kuidas sa ikka mänguväljakust turnimata mööda lähed? Ei lähe ju.

Hilisõhtul ronisime oma kõrgema kodutänava otsa, et õhtust ilutulistamist vaadata. El Cerrito on küla, siin oma ilutulestikku polnud, aga Richmondi, Berkeley ja San Francisco tuled paistsid meile kätte.

Facebookist näen, et Eestisse on ka suur suvi jõudnud! Varasematel aastatel pole ma inimeste postitustes suve ja muu aja vahel nii suurt muutust tähele pannud nagu sel aastal. Ilmselt on asi selles, et olen ise eemal... Aga nautige teie oma suve, see on teil ilmselt päris mitu kraadi soojem kui meie oma siin.

Olge mõnusad!

Pidu San Fancisco tänavatel

Reede oli Ameerika ajaloos suur päev, nagu ilmselt teate: siin legaliseeriti kõikides osariikides geiabielud.

Inimeste rõõm vähemalt siinkandis on meeletu. Kohe kui uudis välja öeldi, täitusid San Francisco tänavad pidutsevate inimestega, vikerkaarevärvilisi lippe oli tänavail veel rohkem kui muidu ning kuuldavasti olid esimesed geipaarid juba samal päeval innavalitsusse tormanud, et oma kooselu abiellumisega kinnitada. Aga kuigi otsus on tehtud, siis päriselt abielluda veel ei saa.

Instagram oli täis vikerkaarevärvilisi südameid tekstiga Love Wins ning Valge Maja postitas oma Instasse pildi, kus Valgest Majast oli saanud hoopis vikerkaarevärviline maja.

Igati õige ja väga oodatud otsus. Elame ise ja laseme teistel ka elada. Ma küll ei usu, et selle blogi lugejate hulgas keegi midagi sellist arvab, aga kui kellelgi ikkagi suur hirm peaks tekkima, et maailm ühe hoobiga ära homostub, siis tasub rahulikult võtta. Mitte midagi ei juhtu, lapsed ei hakka "väärate" eeskujude pärast homsest peale geideks ja inimsoo mittejätkumise pärast ei tasu kindlasti muret tunda.

Paraku pole mitte kõik seda meelt, et geiabielud legaliseerima peaks. Mu sõbranna Mara postitas Facebooki koleda video. Geiabielude vastased olid Berkeleysse üles riputanud plakati, kus oma arvamust avaldasid. Mara läks ja rebis selle lihtsalt maha, mispeale plakati tegijad talle käsipidi kallale tahtsid minna. Mehed kusjuures. Keegi just ei löönud, aga tõukamist ja nügimist oli küll. Mara pani kõvasti vastu ja ähvardas politsei kutsuda. Kõik läks siiski hästi. Kõva naine!

Pühapäeval oli siin iga-aastane geiparaad. Ausalt öeldes arvasime, et paraad on laupäeval ning läksime enda arust seda vaatama. Üks tänav oli kinni pandud, müüdi igasugust vikerkaarevärvist kraami, oli palju erinevate kirjadega plakateid, tantsušõusid ja suur lava.

Põnevad küünlad :D

Pidustused toimusid linnavalitsuse ees, kus ka meie abiellusime

Kõik oli väga vahva, aga paraad ei alanud ega alanud. Siis tui välja, et laupäeval oli lihtsalt nii-öelda festivali soojendus, aga paraad ise oli alles pühapäeval.

Veel näiteid pidustustest:

Mõtlesime mis oma päevaga pihta hakata, kui kord juba välja olime tulnud. Läksime Treasure Islandile, SF külje alla ehitatud tehissaarele, kus pidi kirbuturg olema.





Mõnus päev oli, päike oli väljas (ja koju jõudes avastasin, et kael on tulipunaseks põlenud!), turg päris suur ja lahedat kraami täis. Midagi ei ostnud, aga ühe Soome paariga sattusin lobisema. Tore on oma kontinendi inimesi näha!

Treasure Islandist üle lahe ongi San Francisco.  

Pärast kolasime veel veidi San Franciscos ringi.

Leidsime ühe välijõusaali, kus veidi ringi turnisime, et päev päris trennita ei jääks.

Pühapäeval oli äratus juba 4.45, et järgmise päeva triatloniks valmis olla. Sellest hiljem!