Me polnud ammu H õe Margot' ja tema noormehe Andreiga kokku saanud. Laupäeval nägime üle pika aja jälle.
H õde on täielik foodie ehk toiduarmastaja ning on teada, et iga kord, kui nendega välja minek on, tuleb vähemalt korra või paar kuskil midagi süüa. Muidugi on tore erinevaid kohti katsetada. Natuke lihtsalt muretsesin sellepärast, kuidas organism pärast kümme päeva Cleani uue ja harjumatuga toime tuleb. Eelmine kord oli päris valus kukkumine, kui pärast ligi nelja nädalat Cleani alkoholi jõin ja liiga palju šokolaadi sõin. Seekord lootsin targem olla.
Seekord oli kava selline: piknikukraam kaasa, ühest, väidetavalt siinkandi kõige paremast pagaripoest koogid ja saiakesed kaasa ja Livermore'i veinikeldrisse piknikule. Ei lastud ilma kookideta kusagile.. ja veini vastu ma niiväga ei võidelnudki.
Livermore asub siit umbes tunni aja kaugusel, lõuna pool. Kui põhja pool asuvad Napa ja Sonoma on väga tuntud veinipiirkonnad, siis Livermore'i teatakse vähem. Aga teenimatult, sest veinikeldrid on ka seal väga toredad ja neid on tõepoolest väga palju.
Ilm on sisemaal hoopis teine kui siin, rannikul. Väga palju soojem. Ka maa on totaalselt ära kõrbenud ja tuul eriti ei liigu. Kuid meie soojaarmastajatena olime igati rahul.
Esimeses, McGraili keldris sai ka mingit keegli / piljardi / golfi taolist mängu mängitud. Ma ei mäleta selle nime kahjuks. Aga põhimõtteliselt pidi kuuli nn stardikuulile võimalikult lähedale saama.
Pärast käisime veel Margot' ja Andrei pool lauamänge mängimas. Ma olen maailma kõige kehvem uute lauamängude õppija. Kui midagi käppa saan, mängin hea meelega ja olen võimeline teised ilmselt ära tüütama oma pideva mängimisesooviga (hellooo, Alias ja Trivial Pursuit!), aga kõik mängud, kus peab skeeme ja taktikaid välja mõtlema, on minu jaoks tükk tegemist. Laupäeval mängisime "Istanbuli". Polnud just raketiteadus võrreldes mõne muu mänguga, aga mul läks siiski aega, et naelale pihta saada, ja kui nõksud ja nipid selginema hakkasid, oli Margot juba võitnud. No mis seal ikka, teine kord.
H õde on täielik foodie ehk toiduarmastaja ning on teada, et iga kord, kui nendega välja minek on, tuleb vähemalt korra või paar kuskil midagi süüa. Muidugi on tore erinevaid kohti katsetada. Natuke lihtsalt muretsesin sellepärast, kuidas organism pärast kümme päeva Cleani uue ja harjumatuga toime tuleb. Eelmine kord oli päris valus kukkumine, kui pärast ligi nelja nädalat Cleani alkoholi jõin ja liiga palju šokolaadi sõin. Seekord lootsin targem olla.
Seekord oli kava selline: piknikukraam kaasa, ühest, väidetavalt siinkandi kõige paremast pagaripoest koogid ja saiakesed kaasa ja Livermore'i veinikeldrisse piknikule. Ei lastud ilma kookideta kusagile.. ja veini vastu ma niiväga ei võidelnudki.
Livermore asub siit umbes tunni aja kaugusel, lõuna pool. Kui põhja pool asuvad Napa ja Sonoma on väga tuntud veinipiirkonnad, siis Livermore'i teatakse vähem. Aga teenimatult, sest veinikeldrid on ka seal väga toredad ja neid on tõepoolest väga palju.
Ma ei tea, kui palju, aga palju. Võib-olla annab ettekujutuse see, et käisime kahes kohas ja umbes kolme kilomeetrise lõigu jooksul, mis me ühest keldrist teise läbisime, oli võib-olla 7-8 veinikeldrit kenasti reas.
Hinnad on siin hoopis teised kui Sonomas või Napas, kuhu kõik turistid lähevad. Sonomas ja Napas maksad viie veini maitsmise eest (nagu teate, siis maitsmine on tõesti ikka maitsmine - klaasi kallatakse tavaliselt 45 ml veini) 50 dollarit, aga võib komistada ka koha otsa, kus tasud 80 dollarit. Livermore's tasusime esimeses kohas viie veini maitsmise eest kümneka ka teises kohas nelja eest 15 dollarit. Polnud paha diil.
Ilm on sisemaal hoopis teine kui siin, rannikul. Väga palju soojem. Ka maa on totaalselt ära kõrbenud ja tuul eriti ei liigu. Kuid meie soojaarmastajatena olime igati rahul.
Esimeses, McGraili keldris sai ka mingit keegli / piljardi / golfi taolist mängu mängitud. Ma ei mäleta selle nime kahjuks. Aga põhimõtteliselt pidi kuuli nn stardikuulile võimalikult lähedale saama.
Käisime kahes keldris, ja kuna veinide kogused olid väikesed, pääsesime järgmisel päeval selge pea ja terve mõistusega. Jumal tänatud, natuke ikka kartsin küll, mis see teha võib.
Pärast käisime veel Margot' ja Andrei pool lauamänge mängimas. Ma olen maailma kõige kehvem uute lauamängude õppija. Kui midagi käppa saan, mängin hea meelega ja olen võimeline teised ilmselt ära tüütama oma pideva mängimisesooviga (hellooo, Alias ja Trivial Pursuit!), aga kõik mängud, kus peab skeeme ja taktikaid välja mõtlema, on minu jaoks tükk tegemist. Laupäeval mängisime "Istanbuli". Polnud just raketiteadus võrreldes mõne muu mänguga, aga mul läks siiski aega, et naelale pihta saada, ja kui nõksud ja nipid selginema hakkasid, oli Margot juba võitnud. No mis seal ikka, teine kord.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar