Tere!
Kaks tundi tagasi jõudsin jooksmast koju.
Täna oli raske ennast välja ajada, aga lõpuks oli nagu ikka: kõige kerulisem osa oli toast väljasaamine. Aga seda, et mu selline pauer sees on, et 21 kilti joosta jõuan, ei osanud ma ise ka arvata. Nii aga läks - 2 tundi ja 21.6 kilomeetrit.
Kell seitse õhtul oli Bay Trail selline...
Võtsin ennast kokku ja käisin külma dushi all - olen õppinud, see aitab mu väsinud jalgu kõige paremini taastada.
Aga nüüd veel tagasi paari päeva taguste asjade juurde.
Ükspäev käisin ennast ilusamaks tuunimas, lasin korraga teha nii maniküüri kui pediküüri. Tüdrukutel peavad mõned rõõmud olema, eks.
Salong, kus ma käin, on sellele piirkonnale väga tüüpiline. Pediküürimiseks on suuured toolid (okei, eks inimesed ole kah suuremad), kus istud nagu kuninga kass (või minu ema kass) ning imepisike Vietnami või Taimaa ilutegija nokitseb su jalgade kallal.
See, kuidas need naised ja mehed - jep, siin on salongides sageli ka mehed tööl - oma tööd teevad, on imetlusväärne. Tundub, et neil on seitse kätt küljes. Samal ajal, kui üks su varbaküüsi lakib, jookseb teine teetassi ja veepudeliga, veendudes, et sa jumala eest janus ei ole, kolmas pakub sulle ajakirju ja on nõus vaat et lehtegi keerama, sest sa ei saa seda ise teha, kuna neljas juba nokitseb su maniküüri kallal.
Kõik saab tehtud poole kiiremini sellest, millega ma harjunud olen ja väga mõistliku hinnaga - isegi Eesti hindadest odavamalt. Soomes elades ma isegi ei mõelnud sellele, et maniküüri või pediküüri läheksin.
Ja kuigi riides käin ma nagu maailma treditundetuim inimene ja meiki näeb mu nägu ka vaid erijuhtudel, siis värvilised küüned mulle meeldivad.
Mu maniküürija arvas, et peaksin nüüd puhkusele sõitma, kui enda juba kord nii edevaks olen ehtinud. Aga mul on tunne, et olengi puhkusel. Sest mis teil puhkusega seostub? Ikka päike ju. Ja ma tõesti ei tahaks isegi mõelda sellest, et peaks kusagile minema, isegi kui mul see võimalus oleks. Olen viimaste aastate jooksul absoluutselt kogu aeg kolinud, lennanud, sõitnud, olnud natuke siin ja natuke seal, nii et ühe koha peal olek on just see, mida ma tahan.
Okei, oluliste asjade nagu maniküüri ja pediküüri juurest pseudoelu ehk tööteema juurde.
Ma ei saa ikka veel kusagile isegi kandideerida, sest green cardi taotlus pole veel valmis. Teate, see võtab igaviku. Nii palju dokumente on vaja täita, et... ma ei teagi, kus need lõpevad. H on sellega juba teab kui kaua tegelenud (abikaasa peab sisserändajale seda taotlema).
Aga et mitte paigal istuda ja loota, et taevast dollareid sadama hakkab, siis alustasin oma väikese treeninggrupiga siin. Panin meetup.com lehele üles kutse tasuta trenni kohalikus pargis eile hommikul kell seitse. Kuus inimest registreeris, jei! Olin põnevil, aga ka natuke ärevil. Ikka väike hirm ju, kuidas trenn välja kukub. Mäletan, et Soomes enne esimest klienti treenides olin superpabinas, samuti enne HIIT rühmatrenne. Ometi läks ju siis kõik hästi, miks peaks siin kehvemini minema?
Kella seitsmeks oli seitsmest inimesest kohal kaks, mina ja abikaasa... Feil.
Aga asi paranes. Kümme minutit pärast seitset oli kohal kaks naist. Kokku siis tervelt neli jätsid tulemata ja ka teatamata, et nad ei tule. Milleks siis registreerida, kui sa ei tule?
Noh, vahet pole. Trenn läks minu arust enamvähem hästi. H meelest ka. Tegime topispalliviskeid, jookse, kükke ja burpeesid. Muidugi burpeesid. Kas on olemas head trenni ilma burpeedeta? Nope.
Mõlemad naised olid sellised kopsakamad, kuid oli rõõm näha, et nad tegid kogu aeg kaasa, ei virisenud ega ohkinud. Üks asi, mille kohta ma ennast kindlasti rohkem harima pean, on ülekaaluliste klientide treenimine, sest selles vallas mul väga palju kogemust pole. Samas on see väga riskialdis rühm, kellega peab päris ettevaatlik olema. Kuid nendega töötades on võimalik kõige suuremat arengut näha, mis on iga treeneri (või mistahes õpetaja) suurim rõõm!
Kuskilt peab ju alustama. Võib-olla see on võimalus jalg ukse vahele saada ja mõni klient leida. Esimeste klientide saamine uues kohas on väga raske, isegi siis, kui oled teab kui kogenud treener. Igaljuhul korraldan sama ürituse ka nädala pärast. Mõlemad naised lubasid kohal olla ning loodetavasti tuleb meid juurde.
Kes teab, võib-olla teen midagi valesti või peaksin lähenema asjale hoopis teistmoodi. Aga arvan, et valesti tegemine on parem kui mitte midagi tegemine.
Minge trenni!
Kaks tundi tagasi jõudsin jooksmast koju.
Täna oli raske ennast välja ajada, aga lõpuks oli nagu ikka: kõige kerulisem osa oli toast väljasaamine. Aga seda, et mu selline pauer sees on, et 21 kilti joosta jõuan, ei osanud ma ise ka arvata. Nii aga läks - 2 tundi ja 21.6 kilomeetrit.
Kell seitse õhtul oli Bay Trail selline...
Võtsin ennast kokku ja käisin külma dushi all - olen õppinud, see aitab mu väsinud jalgu kõige paremini taastada.
Aga nüüd veel tagasi paari päeva taguste asjade juurde.
Ükspäev käisin ennast ilusamaks tuunimas, lasin korraga teha nii maniküüri kui pediküüri. Tüdrukutel peavad mõned rõõmud olema, eks.
Salong, kus ma käin, on sellele piirkonnale väga tüüpiline. Pediküürimiseks on suuured toolid (okei, eks inimesed ole kah suuremad), kus istud nagu kuninga kass (või minu ema kass) ning imepisike Vietnami või Taimaa ilutegija nokitseb su jalgade kallal.
See, kuidas need naised ja mehed - jep, siin on salongides sageli ka mehed tööl - oma tööd teevad, on imetlusväärne. Tundub, et neil on seitse kätt küljes. Samal ajal, kui üks su varbaküüsi lakib, jookseb teine teetassi ja veepudeliga, veendudes, et sa jumala eest janus ei ole, kolmas pakub sulle ajakirju ja on nõus vaat et lehtegi keerama, sest sa ei saa seda ise teha, kuna neljas juba nokitseb su maniküüri kallal.
Kõik saab tehtud poole kiiremini sellest, millega ma harjunud olen ja väga mõistliku hinnaga - isegi Eesti hindadest odavamalt. Soomes elades ma isegi ei mõelnud sellele, et maniküüri või pediküüri läheksin.
Ja kuigi riides käin ma nagu maailma treditundetuim inimene ja meiki näeb mu nägu ka vaid erijuhtudel, siis värvilised küüned mulle meeldivad.
Mu maniküürija arvas, et peaksin nüüd puhkusele sõitma, kui enda juba kord nii edevaks olen ehtinud. Aga mul on tunne, et olengi puhkusel. Sest mis teil puhkusega seostub? Ikka päike ju. Ja ma tõesti ei tahaks isegi mõelda sellest, et peaks kusagile minema, isegi kui mul see võimalus oleks. Olen viimaste aastate jooksul absoluutselt kogu aeg kolinud, lennanud, sõitnud, olnud natuke siin ja natuke seal, nii et ühe koha peal olek on just see, mida ma tahan.
Okei, oluliste asjade nagu maniküüri ja pediküüri juurest pseudoelu ehk tööteema juurde.
Ma ei saa ikka veel kusagile isegi kandideerida, sest green cardi taotlus pole veel valmis. Teate, see võtab igaviku. Nii palju dokumente on vaja täita, et... ma ei teagi, kus need lõpevad. H on sellega juba teab kui kaua tegelenud (abikaasa peab sisserändajale seda taotlema).
Aga et mitte paigal istuda ja loota, et taevast dollareid sadama hakkab, siis alustasin oma väikese treeninggrupiga siin. Panin meetup.com lehele üles kutse tasuta trenni kohalikus pargis eile hommikul kell seitse. Kuus inimest registreeris, jei! Olin põnevil, aga ka natuke ärevil. Ikka väike hirm ju, kuidas trenn välja kukub. Mäletan, et Soomes enne esimest klienti treenides olin superpabinas, samuti enne HIIT rühmatrenne. Ometi läks ju siis kõik hästi, miks peaks siin kehvemini minema?
Kella seitsmeks oli seitsmest inimesest kohal kaks, mina ja abikaasa... Feil.
Aga asi paranes. Kümme minutit pärast seitset oli kohal kaks naist. Kokku siis tervelt neli jätsid tulemata ja ka teatamata, et nad ei tule. Milleks siis registreerida, kui sa ei tule?
Noh, vahet pole. Trenn läks minu arust enamvähem hästi. H meelest ka. Tegime topispalliviskeid, jookse, kükke ja burpeesid. Muidugi burpeesid. Kas on olemas head trenni ilma burpeedeta? Nope.
Mõlemad naised olid sellised kopsakamad, kuid oli rõõm näha, et nad tegid kogu aeg kaasa, ei virisenud ega ohkinud. Üks asi, mille kohta ma ennast kindlasti rohkem harima pean, on ülekaaluliste klientide treenimine, sest selles vallas mul väga palju kogemust pole. Samas on see väga riskialdis rühm, kellega peab päris ettevaatlik olema. Kuid nendega töötades on võimalik kõige suuremat arengut näha, mis on iga treeneri (või mistahes õpetaja) suurim rõõm!
Kuskilt peab ju alustama. Võib-olla see on võimalus jalg ukse vahele saada ja mõni klient leida. Esimeste klientide saamine uues kohas on väga raske, isegi siis, kui oled teab kui kogenud treener. Igaljuhul korraldan sama ürituse ka nädala pärast. Mõlemad naised lubasid kohal olla ning loodetavasti tuleb meid juurde.
Kes teab, võib-olla teen midagi valesti või peaksin lähenema asjale hoopis teistmoodi. Aga arvan, et valesti tegemine on parem kui mitte midagi tegemine.
Minge trenni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar