Kuigi käes on jube teisipäev (ja teil kolmapäev), olen oma kroonikaga natuke ajast maas ja kirjutan alles pühapäevast, mis möödus ikka veel poode kammides ja vajalikke asju ostes.
Meil oli terve nimekiri vajaminevatest asjadest juba kaks nädalat lühendamist oodanud, aga siiani polnud veel tegudeni jõudnud. Kuna meil autot ei ole ja ringi liigume vaid oma või kaherattaliste jõul, oli paljude asjade poest kojukandmine parimal juhul keeruline, et mitte öelda võimatu. Aga sel nädalavahetusel oli meil auto kasutada, nii et võtsime sellest viimast.
Projekt Kodu Korda tuli ära teha, midagi polnud parata. Olin juba kaks nädalat põrandal või voodis vedeledes oma töid teinud, mis on küll esimesed pool tundi lahe, pärast mida hakkavad aga kõik kohad tunda andma. Söömisega sama lugu: natuke aega võib ju tore olla hipi moodi padja peal jalad risti istudes seda teha, aga mingi aeg oleks ikkagi tore tsiviliseeritud inimese moodi laua taha istuda, enne kui korralikud kombed päriselt meelest ära lähevad. Jne jne.
Niisiis oli meil tarvis söögilauda ja toole ning mulle arvutilauda ja -tooli. Seni olin, nagu vaeslaps, hommikusi tunde kasutanud, kui hr veel magas, ja tema laua taga tööd teinud. Neljapäeviti käib ta kontoris ja see oli minu õnnepäev - ma sain terve päeva korraliku tooli peal istuda ja normaalsel kõrgusel ekraani vaadata.
Veel oli nimekirjas muuhulgas suur peegel, tolmuimeja, esikuriiul ning riiulid garderoobi. Pluss süüa, sest külmkapp oli tühi.
Esimene peatus oli IKEA. Me oleme eri meelt selle üle, kuidas seda nime ikkagi hääldama peaks. Hr muidugi ütleb aikiia, mille peale ma ta välja naeran. Mina ütlen normaalse inimese moodi ikea, nii nagu asjad on. Millegipärast naerdakse siis mind välja.
Õnneks on H väga normaalne šoppaja - asjad saab kiiresti valitud ning erilisi lahkarvamusi meil ei ole. Samuti ei ole me kumbki niiväga detailides kinni ja kompromisside tegemine on ka täitsa hästi sujunud (ei, see ei tähenda seda, et mina ütlen ja tema nõustub. Ikka päris kompromiss, noh).
Aikiiiiast saak käes, oli järgmine sihtpukt Target. Ja pärast seda Costco. Viimane on hullumaja kuubis, mis on aga siiski omal moel tore. Costcost tuleb osta nimelt kõike ülisuurtes kogustes. Siit ei saa ühte pakki vetsupaberit või ühte pudelit veini või kahte õuna. Ostad kas kümme pakki vetsupaberit, kaksteist veini või kolm kilo õunu (viimased on muidugi kenasti plastkarpi pakitud - WTF! ma ei kannata seda plastmassindust siin üldse!) või ei osta üldse.
Aga kogu selle hulluse juures on tore see, kui odav siin kõik on, nii et tegelikult kokkuvõttes tasub suure hulga asjade ostmine ära. Näiteks oleme vähemalt nädalaks maltsa ja tomatitega varustatud (spinat teeb tervisele head - tuletan endale meelde, kui jume rohekaks hakkab kippuma) ning vähemalt kolmeks nädalaks igasuguse lihaga samuti. Lisaks võib siit saada, kui joppab, uskumatult okeisid riideid - enamasti vabaaja- ja trennihilpe täiesti kommiraha eest. Ja neid ei pea sadu ostma.
Mööblit ja elektroonikat saab õnneks ka väiksemates kogustes osta, niisiis piirdusime ühe arvutitooli ja ühe lauaga. Ka tolmuimejaid ei pidanud me kaksteistpakki ostma. Nii et usun, et lõpuks tegime siiski päris hea diili, kui maast laeni täis kuhjatud autoga kodu poole veeresime. Tükiks ajaks rahu majas.
Viskasime asjad koju ning võtsime suuna Concordi, kus pidi olema üks spordipood. Tahtsin enda treeningvahendite varusid täiendada. Sõit kestis umbes pool tundi.
Käik tasus ära, sest koju tulin topispalli, sangpommide ja treeninglindi võrra rikkamana.
Kuna mul oli jube joogijanu, põikasime veel ühte kaubamajja sisse, et vett osta. Väljusime poest vee, juuksesirgendaja, paari nõu ja mulliveemasinaga. Viimast tahtsin ka mõned kuud tagasi oma emale kinkida. Ta on suur mulliveefänn, aga olen päris kindel, et ta suure vahuveiniarmastajana üritaks valgest veinist šampat teha. Aparaadi juhiseid lugedes selgus aga, et kõige muu kui vee panemine masinasse on absoluutselt keelatud. Nii et emme, see geniaalne plaan jääb teostamata.
Koju tulles nägi meie elamine välja selline.
Kuigi šoppamine on väga väsitav tegevus, leidsin endas energiat veel jooksma minna, et enne selle kraami kallale asumist natuke patareisid laadida. Pärast tunnikest jooksu olin nagu uuesti sündinud. Pole asju, mida jooksmine paremaks ei teeks!
Kolme tunni pärast nägi elamine juba veidi parem välja.
Nüüd hakkab siin juba päris kodu moodi tunduma.
Meil oli terve nimekiri vajaminevatest asjadest juba kaks nädalat lühendamist oodanud, aga siiani polnud veel tegudeni jõudnud. Kuna meil autot ei ole ja ringi liigume vaid oma või kaherattaliste jõul, oli paljude asjade poest kojukandmine parimal juhul keeruline, et mitte öelda võimatu. Aga sel nädalavahetusel oli meil auto kasutada, nii et võtsime sellest viimast.
Projekt Kodu Korda tuli ära teha, midagi polnud parata. Olin juba kaks nädalat põrandal või voodis vedeledes oma töid teinud, mis on küll esimesed pool tundi lahe, pärast mida hakkavad aga kõik kohad tunda andma. Söömisega sama lugu: natuke aega võib ju tore olla hipi moodi padja peal jalad risti istudes seda teha, aga mingi aeg oleks ikkagi tore tsiviliseeritud inimese moodi laua taha istuda, enne kui korralikud kombed päriselt meelest ära lähevad. Jne jne.
Niisiis oli meil tarvis söögilauda ja toole ning mulle arvutilauda ja -tooli. Seni olin, nagu vaeslaps, hommikusi tunde kasutanud, kui hr veel magas, ja tema laua taga tööd teinud. Neljapäeviti käib ta kontoris ja see oli minu õnnepäev - ma sain terve päeva korraliku tooli peal istuda ja normaalsel kõrgusel ekraani vaadata.
Veel oli nimekirjas muuhulgas suur peegel, tolmuimeja, esikuriiul ning riiulid garderoobi. Pluss süüa, sest külmkapp oli tühi.
Esimene peatus oli IKEA. Me oleme eri meelt selle üle, kuidas seda nime ikkagi hääldama peaks. Hr muidugi ütleb aikiia, mille peale ma ta välja naeran. Mina ütlen normaalse inimese moodi ikea, nii nagu asjad on. Millegipärast naerdakse siis mind välja.
Õnneks on H väga normaalne šoppaja - asjad saab kiiresti valitud ning erilisi lahkarvamusi meil ei ole. Samuti ei ole me kumbki niiväga detailides kinni ja kompromisside tegemine on ka täitsa hästi sujunud (ei, see ei tähenda seda, et mina ütlen ja tema nõustub. Ikka päris kompromiss, noh).
Aikiiiiast saak käes, oli järgmine sihtpukt Target. Ja pärast seda Costco. Viimane on hullumaja kuubis, mis on aga siiski omal moel tore. Costcost tuleb osta nimelt kõike ülisuurtes kogustes. Siit ei saa ühte pakki vetsupaberit või ühte pudelit veini või kahte õuna. Ostad kas kümme pakki vetsupaberit, kaksteist veini või kolm kilo õunu (viimased on muidugi kenasti plastkarpi pakitud - WTF! ma ei kannata seda plastmassindust siin üldse!) või ei osta üldse.
Aga kogu selle hulluse juures on tore see, kui odav siin kõik on, nii et tegelikult kokkuvõttes tasub suure hulga asjade ostmine ära. Näiteks oleme vähemalt nädalaks maltsa ja tomatitega varustatud (spinat teeb tervisele head - tuletan endale meelde, kui jume rohekaks hakkab kippuma) ning vähemalt kolmeks nädalaks igasuguse lihaga samuti. Lisaks võib siit saada, kui joppab, uskumatult okeisid riideid - enamasti vabaaja- ja trennihilpe täiesti kommiraha eest. Ja neid ei pea sadu ostma.
Mööblit ja elektroonikat saab õnneks ka väiksemates kogustes osta, niisiis piirdusime ühe arvutitooli ja ühe lauaga. Ka tolmuimejaid ei pidanud me kaksteistpakki ostma. Nii et usun, et lõpuks tegime siiski päris hea diili, kui maast laeni täis kuhjatud autoga kodu poole veeresime. Tükiks ajaks rahu majas.
Viskasime asjad koju ning võtsime suuna Concordi, kus pidi olema üks spordipood. Tahtsin enda treeningvahendite varusid täiendada. Sõit kestis umbes pool tundi.
Käik tasus ära, sest koju tulin topispalli, sangpommide ja treeninglindi võrra rikkamana.
Kuna mul oli jube joogijanu, põikasime veel ühte kaubamajja sisse, et vett osta. Väljusime poest vee, juuksesirgendaja, paari nõu ja mulliveemasinaga. Viimast tahtsin ka mõned kuud tagasi oma emale kinkida. Ta on suur mulliveefänn, aga olen päris kindel, et ta suure vahuveiniarmastajana üritaks valgest veinist šampat teha. Aparaadi juhiseid lugedes selgus aga, et kõige muu kui vee panemine masinasse on absoluutselt keelatud. Nii et emme, see geniaalne plaan jääb teostamata.
Koju tulles nägi meie elamine välja selline.
Kuigi šoppamine on väga väsitav tegevus, leidsin endas energiat veel jooksma minna, et enne selle kraami kallale asumist natuke patareisid laadida. Pärast tunnikest jooksu olin nagu uuesti sündinud. Pole asju, mida jooksmine paremaks ei teeks!
Kolme tunni pärast nägi elamine juba veidi parem välja.
Nüüd hakkab siin juba päris kodu moodi tunduma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar