Eilse juurde.
Meie laulatuse aeg pidi olema 11.30, niisiis olime veidi varem kohal ja valmis. Jäi aega veel linnavalituse majas veidi ringi vaadata, tualetis kontsad alla panna, sest kõrgete kontstega ma kuigi pikki distantse ei läbi, ja piltide jaoks poseerida.
Meie tunnistajaks oli minu siinne sõbranna Mara, kellega kohtusime paar aastat tagasi ühel jooksuüritusel. Oh, jooksmine on mulle nii palju andnud, muuhulgas Mara! Ja täna temale õppisin ka joogast aru saama ja seda isegi regulaarselt tegema.
Kõigepealt pidime ametniku jutul käima, et oma dokumendid ette näidata ja et ta saaks meilt üle küsida, kas me ikka saame aru, millesse ennast mässime. Veel minut aega enne kinni pandud aega polnud Marat kusagil näha, aga võtsime rahulikult. Õnneks jõudis ta hetk enne meie sisseminekut kohale.
Ametnikuhärra oli väga tore papi! Ma ei tea, kuidas teda kutsuma peaks, kohtunikuks? Igaljuhul oli tal must kohtunikuürp seljas. Muhe onu, sõbralik ja kogu aeg nägu naerul. Tervitas meid rõõmsalt, kontrollis passe, hääldas mu nime venimisi välja ja andis abielutunnistuse üle. Viimase kohta teatas ta, et see on teil puhtalt fromaalsus, praegu ei ole vaja ära täita, kül õhtul kodus jõuate, kui muud teha pole.
Formaalsused läbitud, vahetasime asukohta - neist kõrgetest treppidest üles kuppellae alla.
Siis hakkas onu rääkima, mida abielu tähendab ja mis edasi hakkab saama - kõik need mured, õnned, vaevad, rõõmud, haigused, tervised, kaotused ja võidud... Kõik tulevat tulevikus ära jagada.
Aga ta tegi seda kõike uskumatult toredalt! Olen siiralt rõõmus, et kogu protsess ei tundunud üldse konveierimeetodi moodi, hoolimata sellest, et see härra paneb nädalas arvatavasti kümneid, võib-olla sadu inimesi paari. Ta tõesti naeratas kogu aeg, oli nii julgustava ja õnneliku näoga, viskas paar korda nalja ja näis absoluutselt siiras.
Ning pärast seda andsime vanded, mida onu meile ette luges ja mida siis kordasime. Õnneks H esimesena. Ikka veits pabistasin, et äkki ei saa ma igast sõnast aru või ei oska midagi järgi korrata. Õnneks nii ei läinud. Sain ka mina oma vandumisega kenasti hakkama ja lausa aru kõigest, mida suure suuga lubatud sai.
Kokku kestis kogu tseremoonia ehk 10 minutit.
Ja oligi kõik! Onu soovis meile kõike kõige paremat, vabandas, et ei saa meiega poseerima jääda ning asus järgmisele paarile käske südamele panema.
Edasi oli kõik absouutselt ebaromantiline. Mara jooksis ruttu tööle tagasi, abikaasa teises suunas, mina hängisin natuke linna peal ja siis tulin koju. Laupäeval läheme oma armastuse lukku Santa Cruzi viima, käisin veel graveerija juures, et lukule nimed ja kuupäev (kasutame siiski oktobrikuist päeva) peale graveerida.
Õhtul toodi mulle "pruudikimp" - või tegelikult siis juba naisekimp? Tegime süüa ja avasime šampa.
Nii oligi. Kõige toredam oli ikkagi see, kui hästi see kohtunikuonu oma tööd tegi. Me ei tundnud hetkekski, nagu oleks me lihtsalt suvaline toode kassalindil, millelt kähku triipkood maha võetakse ja siis tööga edasi minnakse.
Tänud kõigile õnnitlejatele!
Meie laulatuse aeg pidi olema 11.30, niisiis olime veidi varem kohal ja valmis. Jäi aega veel linnavalituse majas veidi ringi vaadata, tualetis kontsad alla panna, sest kõrgete kontstega ma kuigi pikki distantse ei läbi, ja piltide jaoks poseerida.
Meie tunnistajaks oli minu siinne sõbranna Mara, kellega kohtusime paar aastat tagasi ühel jooksuüritusel. Oh, jooksmine on mulle nii palju andnud, muuhulgas Mara! Ja täna temale õppisin ka joogast aru saama ja seda isegi regulaarselt tegema.
Kõigepealt pidime ametniku jutul käima, et oma dokumendid ette näidata ja et ta saaks meilt üle küsida, kas me ikka saame aru, millesse ennast mässime. Veel minut aega enne kinni pandud aega polnud Marat kusagil näha, aga võtsime rahulikult. Õnneks jõudis ta hetk enne meie sisseminekut kohale.
Ametnikuhärra oli väga tore papi! Ma ei tea, kuidas teda kutsuma peaks, kohtunikuks? Igaljuhul oli tal must kohtunikuürp seljas. Muhe onu, sõbralik ja kogu aeg nägu naerul. Tervitas meid rõõmsalt, kontrollis passe, hääldas mu nime venimisi välja ja andis abielutunnistuse üle. Viimase kohta teatas ta, et see on teil puhtalt fromaalsus, praegu ei ole vaja ära täita, kül õhtul kodus jõuate, kui muud teha pole.
Formaalsused läbitud, vahetasime asukohta - neist kõrgetest treppidest üles kuppellae alla.
Siis hakkas onu rääkima, mida abielu tähendab ja mis edasi hakkab saama - kõik need mured, õnned, vaevad, rõõmud, haigused, tervised, kaotused ja võidud... Kõik tulevat tulevikus ära jagada.
Aga ta tegi seda kõike uskumatult toredalt! Olen siiralt rõõmus, et kogu protsess ei tundunud üldse konveierimeetodi moodi, hoolimata sellest, et see härra paneb nädalas arvatavasti kümneid, võib-olla sadu inimesi paari. Ta tõesti naeratas kogu aeg, oli nii julgustava ja õnneliku näoga, viskas paar korda nalja ja näis absoluutselt siiras.
Ning pärast seda andsime vanded, mida onu meile ette luges ja mida siis kordasime. Õnneks H esimesena. Ikka veits pabistasin, et äkki ei saa ma igast sõnast aru või ei oska midagi järgi korrata. Õnneks nii ei läinud. Sain ka mina oma vandumisega kenasti hakkama ja lausa aru kõigest, mida suure suuga lubatud sai.
Kokku kestis kogu tseremoonia ehk 10 minutit.
Ja oligi kõik! Onu soovis meile kõike kõige paremat, vabandas, et ei saa meiega poseerima jääda ning asus järgmisele paarile käske südamele panema.
Edasi oli kõik absouutselt ebaromantiline. Mara jooksis ruttu tööle tagasi, abikaasa teises suunas, mina hängisin natuke linna peal ja siis tulin koju. Laupäeval läheme oma armastuse lukku Santa Cruzi viima, käisin veel graveerija juures, et lukule nimed ja kuupäev (kasutame siiski oktobrikuist päeva) peale graveerida.
Õhtul toodi mulle "pruudikimp" - või tegelikult siis juba naisekimp? Tegime süüa ja avasime šampa.
Nii oligi. Kõige toredam oli ikkagi see, kui hästi see kohtunikuonu oma tööd tegi. Me ei tundnud hetkekski, nagu oleks me lihtsalt suvaline toode kassalindil, millelt kähku triipkood maha võetakse ja siis tööga edasi minnakse.
Tänud kõigile õnnitlejatele!
2 kommentaari:
Imeilus kleit!
Hilinenud, kuid igati siirad õnnesoovid!!!
Aitäh, Siiri! :)
Postita kommentaar