Tulin tere ütlema!
Olen kummaliselt varakult kodus. Kui muidu lõpetan jõusaalis enamasti alles õhtul kaheksa paiku või hiljem, siis täna pakkisin koti kell üks kokku ja tulin koju.
Üldiselt on päevad päris pikad tõesti. Eile lõpetasin pool kümme ning täna oli äratus 5.30, et kella seitsmeks klienti treenima minna. Üks asi, mida ma pole ju päris kaua aega teinud, on tööle minek. Just minek, see võtab jube kaua aega.
Kodus töötades on lihtne: silmad lahti, hambad puhtaks ja töölaua äärde, mis asub kolme meetri kaugusel. Ajakulu kaks minutit. Nüüd on teisiti: enamvähem normaalne "nägu" võiks peas olla - natuke võiks meikida, juuksed oleks kena puhtad hoida, kindlasti tuleb hommikul süüa. Ja siis tööle sõita.
Ma tean küll, et "normaalsed" inimesed nii teevadki, aga kui oled millegi muuga harjunud, siis paneb imestama, et kuhu küll päev kaob. Ühest kohast teise sõitmisele, meikimisele, söögi kaasapakkimisele jne.
Aga ei kurda, sest vähemasti saan ma liikuda! Need paar päeva, mil ma voodirežiimil olin ja oma tekikuhja all "Jooksjasse" artikleid kirjutasin ja tõlkeid tegin, tuletasid mulle meelde, mis tunne on päev otsa voodi/tooli küljes kinni olla. Ei, liikumine on ikkagi parem.
Kui päev otsa istudes ma enamasti oma soovituslikku 10 000 sammu päevas täis ei saanud, isegi kui hommikul 3 km jooksul ja päeval pooletunnisel jalutuskäigul käisin, siis nüüd seda muret enam pole. Teine asi on oma trennidega: neid pean küll veidi kergemaks võtma, sest kokku tuleb päris kõva koormus.
Treeneritöös on praegu kõige raskem see müümine. Kuidas veenda inimest, et ta tõepoolest vajab su teenust, ja saada ta mitusada eurot selle eest välja käima? Siiani pole ma väga edukas olnud. Raske on torkida ja sundida, osta, osta, ma olen hea, ilma minuta sa vormi ei saa! Isegi kui ma tõesti seda usun ja ise veendunud olen, siis on raske kellelegi midagi peale suruda.
Näiteks oli üks noormees, kes käis kaks korda oma küki-, jõutõmbe ja biitsepsi- ja triitsepsi tehnikat näitamas. Tehnika oli nii vale kui vale, ja oli ilmselge, et kui ta nii oma treeninguid jätkab, siis ühel kurval päeval tõmbab ta oma selja väga pahasti ära.
Sellisel inimesel oleks igal juhul personaaltreenerit vaja, aga noormees teatas, pärast kahte kohtumist: ma nüüd oskan, ma saan ise edasi küll! Loodan, et eksin, aga olen paraku suhteliselt kindel, et ükspäev lõppeb ta trenn kehvasti, kui ta kelleltki korralikku abi ei saa.
Siis aga tuleb vahel trenni 5+ timmis vend, kelle harjutuste arsenal on ilmselt suurem kui minu oma. Saa siis aru!
Okei, ma nüüd teen väikse päevaune enne kui õhtul Amanda, ta õe ja Liisuga kinno lähme. Girls night out!
Olen kummaliselt varakult kodus. Kui muidu lõpetan jõusaalis enamasti alles õhtul kaheksa paiku või hiljem, siis täna pakkisin koti kell üks kokku ja tulin koju.
Üldiselt on päevad päris pikad tõesti. Eile lõpetasin pool kümme ning täna oli äratus 5.30, et kella seitsmeks klienti treenima minna. Üks asi, mida ma pole ju päris kaua aega teinud, on tööle minek. Just minek, see võtab jube kaua aega.
Kodus töötades on lihtne: silmad lahti, hambad puhtaks ja töölaua äärde, mis asub kolme meetri kaugusel. Ajakulu kaks minutit. Nüüd on teisiti: enamvähem normaalne "nägu" võiks peas olla - natuke võiks meikida, juuksed oleks kena puhtad hoida, kindlasti tuleb hommikul süüa. Ja siis tööle sõita.
Ma tean küll, et "normaalsed" inimesed nii teevadki, aga kui oled millegi muuga harjunud, siis paneb imestama, et kuhu küll päev kaob. Ühest kohast teise sõitmisele, meikimisele, söögi kaasapakkimisele jne.
Aga ei kurda, sest vähemasti saan ma liikuda! Need paar päeva, mil ma voodirežiimil olin ja oma tekikuhja all "Jooksjasse" artikleid kirjutasin ja tõlkeid tegin, tuletasid mulle meelde, mis tunne on päev otsa voodi/tooli küljes kinni olla. Ei, liikumine on ikkagi parem.
Kui päev otsa istudes ma enamasti oma soovituslikku 10 000 sammu päevas täis ei saanud, isegi kui hommikul 3 km jooksul ja päeval pooletunnisel jalutuskäigul käisin, siis nüüd seda muret enam pole. Teine asi on oma trennidega: neid pean küll veidi kergemaks võtma, sest kokku tuleb päris kõva koormus.
Treeneritöös on praegu kõige raskem see müümine. Kuidas veenda inimest, et ta tõepoolest vajab su teenust, ja saada ta mitusada eurot selle eest välja käima? Siiani pole ma väga edukas olnud. Raske on torkida ja sundida, osta, osta, ma olen hea, ilma minuta sa vormi ei saa! Isegi kui ma tõesti seda usun ja ise veendunud olen, siis on raske kellelegi midagi peale suruda.
Näiteks oli üks noormees, kes käis kaks korda oma küki-, jõutõmbe ja biitsepsi- ja triitsepsi tehnikat näitamas. Tehnika oli nii vale kui vale, ja oli ilmselge, et kui ta nii oma treeninguid jätkab, siis ühel kurval päeval tõmbab ta oma selja väga pahasti ära.
Sellisel inimesel oleks igal juhul personaaltreenerit vaja, aga noormees teatas, pärast kahte kohtumist: ma nüüd oskan, ma saan ise edasi küll! Loodan, et eksin, aga olen paraku suhteliselt kindel, et ükspäev lõppeb ta trenn kehvasti, kui ta kelleltki korralikku abi ei saa.
Siis aga tuleb vahel trenni 5+ timmis vend, kelle harjutuste arsenal on ilmselt suurem kui minu oma. Saa siis aru!
Okei, ma nüüd teen väikse päevaune enne kui õhtul Amanda, ta õe ja Liisuga kinno lähme. Girls night out!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar