Tere!
Vanus tuleb koos hädadega.
Eile õhtul jäin täiega haigeks. Aga enne kui sinna jõuan, alustan hoopis positiivsest.
Hommikul pärast töölt tulekut käisin postkontorist läbi, kus mind ootasid kaks pakki: üks emalt ja teine õelt.
20 aastat tuli täis siis sel aastal.
Okei, pluss kümme. Aga seda keegi ei tea.
Kerlilt saime isetehtud kindad.
Kerli saatis küll pärast veel sõnumi, et hetke ilmastikuolusid arvestades oleks kummikindad ilmselt sobivam kingitus olnud. Vihma sadas siin eile tõesti päev läbi, ilmselt oli paari kuu vastikumaid ilmu. Aga kindad on piisavalt suured, et nende alla paar kummikindaid tõmmata.
Mu õde oskab kududa, erinevalt minust. Salliga saan veel hakkama, aga keerulisemate asjadega on teine asi. Mäletan, kuidas kunagi kooli tööõpetuse tunnis sokke pidime tegema ning mina kudusin kannale kohe varba otsa, vahepealset juppi tegemata. Sellised armsad titesokid said.
Teises, ema pakis, oli küünal, raamat ja lõhn.
Viimast ma ei osanud arvatagi. See Hugo Bossi lõhn on mulle alati meeldinud.
Mul on nüüd lausa kaks parfüümi. Naerge jah... vahepeal polnud ühtegi. Emal ka Kerlil on umbes paarsada või nii. Ütlesin H-le ka, et kui mina ütlen, et mul on juba kaks parfüümi, siis ema ja Kerli samas situatsioonis ilmselt ahastaks, et jumal, ainult kaks..!!
Aitäh kingituste eest!! Kindad kätte, lõhn peale ja küünlavalguses raamatut lugema.
Pärast eilset tööhommikut tundsin, et kohutav väsimus kipub peale. Pidin aga veel kella kuueks õhtul ühte klienti treenima minema. Mida aeg edasi, seda hullemaks see väsimus läks, lihased hakkasid valutama ja kuidagi hingeldus kippus peale. Kui õhtune klient teatas, et peab trenni tühistama, oli see ausalt öeldes väga suur kergendus.
Uimerdasin kuidagi voodisse, väsimus oli suur, aga magama ei jäänud. Vaatasin Modern Familyt, ainus asi, mida teha suutsin. Mingi aeg võtsin ühe leebe unerohu. Paar tundi möödas, ei midagi. Kui lõpuks uni peale tuli, tekkis äkki vajadus KOHE vetsu joosta. Nii veel paar korda. Kolm korda öö jooksul käisin oksendamas ja sain vaid minimaalselt magada. Arvata võib, et ma pole eriti heas vormis täna.
Täna päeval käisin apteegist Buranat ja C-vitamiini ostmas. Koju tulles kolmandale korrusele jõudes hingeldasin nagu oleks sprinti jooksnud, kuigi mu liikumiskiirus sarnanes rohkem teo omale. Nüüd tõmbasin rohud sisse ja hetkel on natuke mõistlikum olla.
Mul on tegelikult nii mitu artiklit ja tõlget teha, et plaanisin kogu nädalavahetuse nende seltsis veeta. Aga tunnen ennast ja tean, et kui mõte ei võta siis ta ei võta, kui on lihtsalt jõuetu olla, siis pole midagi teha. Lubasin ju vähem stressata. Äkki homme on parem päev.
Olge tublid ja terved!
Vanus tuleb koos hädadega.
Eile õhtul jäin täiega haigeks. Aga enne kui sinna jõuan, alustan hoopis positiivsest.
Hommikul pärast töölt tulekut käisin postkontorist läbi, kus mind ootasid kaks pakki: üks emalt ja teine õelt.
20 aastat tuli täis siis sel aastal.
Okei, pluss kümme. Aga seda keegi ei tea.
Kerlilt saime isetehtud kindad.
Mu õde oskab kududa, erinevalt minust. Salliga saan veel hakkama, aga keerulisemate asjadega on teine asi. Mäletan, kuidas kunagi kooli tööõpetuse tunnis sokke pidime tegema ning mina kudusin kannale kohe varba otsa, vahepealset juppi tegemata. Sellised armsad titesokid said.
Teises, ema pakis, oli küünal, raamat ja lõhn.
Viimast ma ei osanud arvatagi. See Hugo Bossi lõhn on mulle alati meeldinud.
Mul on nüüd lausa kaks parfüümi. Naerge jah... vahepeal polnud ühtegi. Emal ka Kerlil on umbes paarsada või nii. Ütlesin H-le ka, et kui mina ütlen, et mul on juba kaks parfüümi, siis ema ja Kerli samas situatsioonis ilmselt ahastaks, et jumal, ainult kaks..!!
Aitäh kingituste eest!! Kindad kätte, lõhn peale ja küünlavalguses raamatut lugema.
Pärast eilset tööhommikut tundsin, et kohutav väsimus kipub peale. Pidin aga veel kella kuueks õhtul ühte klienti treenima minema. Mida aeg edasi, seda hullemaks see väsimus läks, lihased hakkasid valutama ja kuidagi hingeldus kippus peale. Kui õhtune klient teatas, et peab trenni tühistama, oli see ausalt öeldes väga suur kergendus.
Uimerdasin kuidagi voodisse, väsimus oli suur, aga magama ei jäänud. Vaatasin Modern Familyt, ainus asi, mida teha suutsin. Mingi aeg võtsin ühe leebe unerohu. Paar tundi möödas, ei midagi. Kui lõpuks uni peale tuli, tekkis äkki vajadus KOHE vetsu joosta. Nii veel paar korda. Kolm korda öö jooksul käisin oksendamas ja sain vaid minimaalselt magada. Arvata võib, et ma pole eriti heas vormis täna.
Täna päeval käisin apteegist Buranat ja C-vitamiini ostmas. Koju tulles kolmandale korrusele jõudes hingeldasin nagu oleks sprinti jooksnud, kuigi mu liikumiskiirus sarnanes rohkem teo omale. Nüüd tõmbasin rohud sisse ja hetkel on natuke mõistlikum olla.
Mul on tegelikult nii mitu artiklit ja tõlget teha, et plaanisin kogu nädalavahetuse nende seltsis veeta. Aga tunnen ennast ja tean, et kui mõte ei võta siis ta ei võta, kui on lihtsalt jõuetu olla, siis pole midagi teha. Lubasin ju vähem stressata. Äkki homme on parem päev.
Olge tublid ja terved!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar