Aasta lõpp ja uue algus said mu aja tõsiselt maha võtma. Jõulud olin Otepääl - no küll oli hea. Ja mitte ei viitsinud nina arvutisse toppida. Kui järjepidevus korra käest ära lipsab, ongi läinud.. nii ka minu ja selle blogiga.
Aga mis tähtis - 31 päeva väljakutse sai täidetud, miinus üks päev. Sel päeval olin ma peaaegu ainult laevas ja bussis ja reisisin ning trenniks tõepoolest võimalust ei olnud. Kuid 30 päeva 31-st pole siiski paha.
Aga korraks veel jõulude juurde. Oli nii-iii ilus ilm, et täitsa lõpp. Käisime emaga paar korda pikemal jalutuskäigul, mina ikka Pühakale jõusaali, tema järve äärde tiirule, pärast koos tagasi. Nii ka jõululaupäeva hommikul, pärast trenni jälle hea glögi äärde maha istuda.. ja seda viimast sai ikka korduvalt tehtud.
Need tüübid lõbustasid meid päris palju.
Õnneks seekord pidas mu hingamine päris kenasti vastu ning kolm päeva kassidega läksid kenasti.
H-le olid need üldse esimesed valged jõulud. Ja lund oli rohkem kui vaja. Jõudsime nii lumememme ehitada kui ka snowtubingus käia. Talveelamused missugused!
Lisaks ajasime veel ühe ripakile jäänud asja korda. Oma pulmas polnud me ju mu nime ära saatnud. Kui poes neid paberist "õhupalle" nägime, tekkis mõte, et teeks selle nimesaatmise triki ära. Panimegi siis mu nime pallile, pallile tule külge ja saatsime seitsme tuule poole teele.
Korra tahtis küll puu otsa takerduda, aga sai varsti ikkagi minema. Nii et põhimõtteliselt on mu nimi nüüd minema saadetud.
Paar päeva olime ka Pärnus. Käisime Karl-Erik Taukari ja Lenna kontserdil, Tervise Paradiisis mulistamas ja kurikuulsas Steffani pitsas söömas. Salatit, haha. Tervise Paradiisis oli ka see bassein, mis õue edasi läheb - ehk siis saab toast õue ujuda. H küll korra tuli, aga kui mina basseinist välja lumme hüppasin ja seal veits püherdasin, põgenes ruttu sisse tagasi. Hullud need põhjamaalased oma lumega!
Aastavahetuski oli sel aasta väga vahva. Olime väikese, aga väga toreda seltskonnaga Helsingis. Juttu ja šampust jätkus kella kuueni. Järgmine päev oli päris raske... Olin vist peaaegu terve päeva voodis. Alkoholi mõju niiväga ei tundnud, aga magamatus oli karm. Amanda veel hommikul nöökis, et kas ikka trenni ka lähen. Ei. Ei vaadanud trenni poolegi.
Nüüd aga olen uues kohas tööd alustanud. Personaaltreenerina siis. Hurraa! Täitsa kihvt on olnud, kuigi pean tunnistama, et veidi närviline ka. Närvilisus on minust endast tingitud, mitte sellest, et keegi oleks midagi pahasti teinud või öelnud. Mis teha, olen pabistaja.
Olen siiani andnud umbes kümme trenni ja tõesti, ma olen täitsa kutu. Või siis kehvas vormis. On ikka vahe sees küll, kas teha päevas üks trenn ja ülejäänud aja istuda tagumik toolis ja nina arvutis kinni või teha enda trenn ja olla veel kuus tundi jalgel, käia mööda treppe (neid on meil jõusaalis palju), näidata harjutusi ette, klientidega suhelda ja treenijaid motiveerida. Jaa, "päris" töökoha võlud! Reedel mu jalad täiesti valutasid (okei, neljapäeval ja reedel olid ka endal päris korralikud jalatrennid olnud), nii et laupäeval võtsin väga vabalt.
Märkan, et hakkan oma perfektsionismist paranema - varem läksin iga hinna eest trenni, vahet polnud, et keha oli väsinud, kõht tühi või eelmisel päeval veiniga vint üle keeratud. Nüüd on mõistus rohkem kodus ja saan aru, et ennast tuleb rohkem kuulata. Ja et tihtipeale less is more.
Edaspidi hakkan oma jutukesi lobisema ka ingliskeelsel saidil - kel huvi, tsekkige järgi siit. Aga ka siin hakkan oma nägu näitama - sorri mu pikaleveninud aastavahetuse pausi pärast.
Nüüd aga mõned konnaseisud.
Harjutame kätelseisu, aga sellega läheb veel aega. Baby steps. Konnad on aga juba päris okei.
Aga mis tähtis - 31 päeva väljakutse sai täidetud, miinus üks päev. Sel päeval olin ma peaaegu ainult laevas ja bussis ja reisisin ning trenniks tõepoolest võimalust ei olnud. Kuid 30 päeva 31-st pole siiski paha.
Aga korraks veel jõulude juurde. Oli nii-iii ilus ilm, et täitsa lõpp. Käisime emaga paar korda pikemal jalutuskäigul, mina ikka Pühakale jõusaali, tema järve äärde tiirule, pärast koos tagasi. Nii ka jõululaupäeva hommikul, pärast trenni jälle hea glögi äärde maha istuda.. ja seda viimast sai ikka korduvalt tehtud.
Need tüübid lõbustasid meid päris palju.
Õnneks seekord pidas mu hingamine päris kenasti vastu ning kolm päeva kassidega läksid kenasti.
H-le olid need üldse esimesed valged jõulud. Ja lund oli rohkem kui vaja. Jõudsime nii lumememme ehitada kui ka snowtubingus käia. Talveelamused missugused!
Lisaks ajasime veel ühe ripakile jäänud asja korda. Oma pulmas polnud me ju mu nime ära saatnud. Kui poes neid paberist "õhupalle" nägime, tekkis mõte, et teeks selle nimesaatmise triki ära. Panimegi siis mu nime pallile, pallile tule külge ja saatsime seitsme tuule poole teele.
Korra tahtis küll puu otsa takerduda, aga sai varsti ikkagi minema. Nii et põhimõtteliselt on mu nimi nüüd minema saadetud.
Paar päeva olime ka Pärnus. Käisime Karl-Erik Taukari ja Lenna kontserdil, Tervise Paradiisis mulistamas ja kurikuulsas Steffani pitsas söömas. Salatit, haha. Tervise Paradiisis oli ka see bassein, mis õue edasi läheb - ehk siis saab toast õue ujuda. H küll korra tuli, aga kui mina basseinist välja lumme hüppasin ja seal veits püherdasin, põgenes ruttu sisse tagasi. Hullud need põhjamaalased oma lumega!
Aastavahetuski oli sel aasta väga vahva. Olime väikese, aga väga toreda seltskonnaga Helsingis. Juttu ja šampust jätkus kella kuueni. Järgmine päev oli päris raske... Olin vist peaaegu terve päeva voodis. Alkoholi mõju niiväga ei tundnud, aga magamatus oli karm. Amanda veel hommikul nöökis, et kas ikka trenni ka lähen. Ei. Ei vaadanud trenni poolegi.
Nüüd aga olen uues kohas tööd alustanud. Personaaltreenerina siis. Hurraa! Täitsa kihvt on olnud, kuigi pean tunnistama, et veidi närviline ka. Närvilisus on minust endast tingitud, mitte sellest, et keegi oleks midagi pahasti teinud või öelnud. Mis teha, olen pabistaja.
Olen siiani andnud umbes kümme trenni ja tõesti, ma olen täitsa kutu. Või siis kehvas vormis. On ikka vahe sees küll, kas teha päevas üks trenn ja ülejäänud aja istuda tagumik toolis ja nina arvutis kinni või teha enda trenn ja olla veel kuus tundi jalgel, käia mööda treppe (neid on meil jõusaalis palju), näidata harjutusi ette, klientidega suhelda ja treenijaid motiveerida. Jaa, "päris" töökoha võlud! Reedel mu jalad täiesti valutasid (okei, neljapäeval ja reedel olid ka endal päris korralikud jalatrennid olnud), nii et laupäeval võtsin väga vabalt.
Märkan, et hakkan oma perfektsionismist paranema - varem läksin iga hinna eest trenni, vahet polnud, et keha oli väsinud, kõht tühi või eelmisel päeval veiniga vint üle keeratud. Nüüd on mõistus rohkem kodus ja saan aru, et ennast tuleb rohkem kuulata. Ja et tihtipeale less is more.
Edaspidi hakkan oma jutukesi lobisema ka ingliskeelsel saidil - kel huvi, tsekkige järgi siit. Aga ka siin hakkan oma nägu näitama - sorri mu pikaleveninud aastavahetuse pausi pärast.
Nüüd aga mõned konnaseisud.
Harjutame kätelseisu, aga sellega läheb veel aega. Baby steps. Konnad on aga juba päris okei.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar