Räägin täna sellest, milline mu tavaline päev välja näeb. Täna oli sellest suhteliselt hea näide.
Hommik algas kell pool seitse 8-kilomeetrise jooksuga ning jätkus hommikusöögi (paar praemuna, banaan, maasikad), meilide tšekkimise ja kiire uudiste ülevaatamisega. Paha komme see arvuti ääres söömine.
Järgmiseks lõpetasin ära ühe tõlke korrektuurid - see võttis kusagil paar tundi. Kui raamat on tõlgitud, on huvitavam osa möödas ning tuleb korrektuuridega tegeleda. Aga see on möödapääsmatu.
Kella 12 paiku viisin töö kirjastusse ära. Ärge küsige, miks seda ei saa elektrooniliselt teha - mina ka ei mõista. Kuna juba väljas ja poe lähedal olin, otsustasin oma külmkapivarusid täiendada, sest selles valitses põhimõtteliselt täielik tühjus. Mu poekott on alati niii raske! Juurikad ja puuviljad kaaluvad palju. Ja pudeli Rieslingut ostsin ka - tuli tuju.
Koju tulles jälle meilboksi-check. Kiri Tervis Plussist, sooviga, et viimast kirjutist veidi täiendaksin ja intervjueeritavalt veidi juurde küsiksin. Loen kirjutise taas kord läbi, märgin täiendamist vajavad kohad ära, panen intervjueeritavale teele. Sellest tuleb ilus ja südamlik lugu - taaskord meeldetuletus, kui hea meie elu tegelikult on, võrreldes nendega, kellelt saatus on midagi ära võtnud, kuid kes tänu sellele ongi tugevaks kasvanud.
Tunnike on möödunud, süüa tahaks. Menüüs: köögiviljad hiina moodi (praetud hiina kapsas, sibul, porgand ja suvikõrvits) koos hakklihaga.
Pärast lõunasööki tööalane Facebooki-tiir. Facebook on paljude inimestega kontakti saamiseks vaat et vältimatu vahend. Sest inimeste meiliaadressid või telefoninumbrid ei vedele netis, aga Facebookis on ju ometi terve elu. Onju nii?
Vahepeal saabub kiri juhendajalt, kes uurib, kas ma pärast kaitsmist ikka "pummelduse" ka teen. Kuuldavasti tahab ta kaitsmisele kaasa rabada ka osa Helsingi-professoritest-sõpruskonnast. Iseenesest on see ju tore, aga paneb mind veel rohkem pabistama. Hakkan parem kohe "pummeldama" aka avan veini. Ungari Riesling on paraku pettumus. Vähemalt see distsiplineerib, ei teki isu teist klaasi juua.
Järgmiseks suhtlen ajakirjadega, kus minu väitekirja artiklid ilmunud on. Kõigilt neilt tuleb luba küsida, et artiklid doktoritöös ära võiksin trükkida. Muret teeb üks ajakiri, kes ei vasta ega vasta. Töö peaks minema trükki esmaspäeval, käes on juba reede pärastlõuna, aga vastust ei ole.
Edasi pean välja valima ühe detaili pulmakleidi jaoks. Variante on neli. Kaks tükki kukuvad kohe välja, kaks jäävad sõelale. Tõeline "mina" avaldub - ma ei oska ega oska otsustada. See või teine? Teine või see? Ei, hoopis kolmas. Oot, ma ju otsustasin, et esimene või teine. Kust see kolmas nüüd... Otsustan, et jääb teine. Kirjutan õmblejale meili valmis, et "valin teise". Hetk enne "saada" nupu vajutamist kirjutan sõna "teise" asemel "esimese". Ärge küsige.
Vahepeal käin panni pealt juurde näksimas. Üks imelik komme mul: ükskõik, kui palju ma söön, ikka pean kaks korda pliidi ääres käima.
Ees ootab järgmine kirjutustöö - Puumedi lehe kaks artiklit. Ühe loo jaoks tegin üleeile intervjuu ära, nüüd vaja see "paberile" panna. Aega selleks on poolteist tundi, sest kell neli olen lubanud Amandaga lobiseda. Päris valmis ma teksti muidugi ei saa, aga poole peale.
Lobisemine kestab julged poolteist tundi, aga sõpradega veedetud aeg on ikka kvaliteetaeg, olgugi et telefonis. Küsin Amanda käest veel paari kommentaari mu väitekirja eessõna kohta - palusin tal selle läbi lugeda ja stiili parandada. Pärast kõnet tegelen sellega veel natuke. Minu arust sai täitsa hea, loodan, et kedagi olulist tänamata ei jätnud.
Vahepeal saadab Hugh mulle täiesti absurdselt naljaka sõnumi. Ma nii väga hindan meie ühesugust (ajuvaba) huumorimeelt. Vahel mõtlen, kas me mitte kõigest kümneaastased pole.
Veel veidike Puumedi tekstiga tegelemist. Kell on juba pool kaheksa, otsustan natuke kokata. Õhtusöögiks midagi erilist ei tahagi, teen salati. Valmistan aga homseks üht-teist ette (hakin köögivilju, keedan paar muna valmis) ning selle töö käigus näksin pidevalt. Mulle meeldib, kui külmkapis on asjad valmis, mida võtta, siis ei pea järgmistel päevadel menüüga eriti pingutama. Näiteks täna tegin valmis ühe uue porgandi-tomati-sibulasalati, küpsetasin mõned ahjujuurikad ning segasin kokku ühe hea tomati-oliiviõlikastme, mida neile juurikatele ja kanale peale panna.
Kell 21 vaatasin uudiseid ja sporti.
Viimasest ajakirjast tuleb vastus - luba artikli avaldamiseks olemas. Tõesti, keegi vastab keset mõnusaimat puhkuste aega kell 21 õhtul? Aga suurepärane, et vastab!
Maitsen, kas Riesling on ehk külmas paremaks läinud - ei ole. Paha. Sorri, vennasrahvas, aga teie Riesling ei kõlba kuhugi. Palun jätkake Tokaji tegemist, see tuleb teil suurepäraselt välja.
Vaatamata oma 10 eluaastale käitun siiski nagu vanainimene ja olen üldjuhul juba kell 22 voodis. Olengi hilinenud.
Unedemaale!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar